Kõik sõltub tujust. Praegu olen õnnelik, et talv kestab. Lumi tuletab mulle meelde tuhksuhkrut hapudel marjadel, mis muudab need maitsvaiks. Täna küpsetasingi marjakooki oma aia punastest ja mustadest sõstardest. Heli õpetas mind telefoni teel, kuidas teha üht ameerika kooki. Ta sai retsepti oma tütrelt Ingelt, kes oli saanud selle pereemalt Ameerikas, kelle juures ta suvel elas vahetusüliõpilasena. Inge müüs seal raamatuid. Tal läks väga hästi, nii et ta võitis isegi ekskursiooni Egiptusesse.
Kui ma hakkisin noaga võid jahu sisse, astus korraks sisse naaber Enn, et juua tass kohvi. Ta küsis, kas ma ei läheks vastu paarile inimesele Kurenurme bussipeatusesse. Talle tullakse appi lambaid pügama. Üks neist, kelle nimi on Helgi, pügab lambaid nii, nagu tehti seda vanasti – kääridega. Minu meelest on päris ülekohtune, et lambaid pügatakse talvel kõige külmemal ajal ja jäetakse nad oma kasukast ilma.
Vaadates hirmunud lammaste silmadesse, kes olid hunnikus koos ja ootasid, mis neist saab, mõistsin ma, miks inimesi vahel võrreldakse lammastega. Nagu lambad ootame me vahel kõige hullemat, nagu viidaks meid tapatalgutele, aga tegelikult ei juhtu muud, kui meid natuke raseeritakse. Me ülistame inimlikke väärtusi, don Quijotesid, lauludes ja luuletustes, kui me nendega aga kohtume, siis suhtume neisse ülekohtuselt. „The Lord is my shepard I shall not want“ – olin kogu aeg arvanud, et selles lauses räägitakse, kuidas ma ei taha, et karjane ütleb mulle, mida ma võin teha ja mida mitte. Tegelikult tähendab see, et Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust ja ma ei taha midagi muud. Paistab, nagu kõik ortodokssed religioonid keelaksid meile igasugused rõõmud. Kristlus asendas Bacchuse, veini- ja luulekuninga saatanaga, Luciferiga, keda kujutatakse kitse peaga saatanana. Aga vähemasti armastab ta pidutseda!
Kui ma bussipeatusest tagasi koju sõitsin, nägin ma tee ääres kitsi. Alati, kui ma näen metsloomi erakordsetes oludes, tunnen ma iseenda piiratust. Mul on tunne, et iga olend, kelle Jumal on loonud, on valmis karmiks talveks peale minu. Kuid naabrimees Karl Kaska tegi mulle selgeks, et ka loomadel on praegu raske. Kõva lumekoorik lõhub kitsede jalad, kui nad sellest läbi vajuvad. Joosta selle peal on loomakestel peaaegu võimatu, seetõttu on nad kergeks saagiks olgu jahimeestele või endast tugevamatele loomadele. Kitsed peavad liikuma ettevaatlikult ja aeglaselt ning hoidma lahtiaetud teede lähedale, nii kummaline kui see ka ei ole, et tunda end turvaliselt.
Talv on olnud karm ka lindudele. Kuulsin just raadiost, et kolmandik lindudest sureb talve jooksul. Seepärast panen ma iga nädal lindudele rasvapalle toiduks.
Helgi, kellele ma autoga järele läksin, elab Kurenurme vanas raudteejaamas. Kunagi tundsid kohalikud inimesed selle jaama üle uhkust, sest Lenin olevat siin peatunud, kui ta Peterburi sõitis, et juhtida revolutsiooni. Täna räägitakse, et kunagi peatus Kurenurme raudteejaamas iga kahekümne minuti järel rong. Mina aga ei tea, et ma terve eelmise aasta jooksul oleksin kuulnud-näinud rohkem kui nelja rongi siit läbi minemas. Oleks olnud tore, kui Eesti poleks panustanud ainult maanteede ehitusse, vaid oleks hoolitsenud ka raudteeliikluse eest. Kurenurme oleks võinud olla koht, kus oleks olnud suur parkimisplats, inimesed oleksid Kurenurme jaamast saanud sõita rongiga tööle Viljandisse, Valka, Tallinna või Riiga. See oleks kogu piirkonna arengule väga hästi mõjunud.
Oma prioriteetide peale mõtelda pole kunagi hilja. Ka nüüd peame me seda tegema, kui me läheme valima oma esindajaid riigikokku. Ma arvan, et me siiski vajame head karjast.
Viido Polikarpus
[email protected]
