Lubage tutvustada ühte selle aasta Metsaülikooli esinejat – Veiko Spolitist.
Veiko isa on lätlane ja ema eestlane. Sündinud Riias, omandas ta keskhariduse Riias, Tartust ülikooli diplomi sotsiaalteadustes, lisaks on ta täiendanud ennast Genfis. Alates 2006. aastast on ta Helsinki riigiteaduste osakonnas doktorant maa-ilmapoliitika alal.
Veiko, on suur rõõm leida sind esinejate hulgast. Oled tõeliselt rahvusvaheline mees, kelles on tugevalt esindatud nii eestlane kui lätlane. Tahaksingi esimese asjana küsida, kuidas need kaks poolust sinus hakkama saavad? Kui eestlased mängivad võrkpalli lätlastega, kelle poolt oled? (ja mitu varvast sul on?)
Ha, ha, ha, ja kuna ma sokke sandaalidega ei kanna, siis Euroopa-päraselt on mul ikka viis varvast. Tänan küsimast ja Sinu küsimus tuletas meelde seika lapse-põlvest, kui N. Liidu okupatsiooni ajal viis isa mind Riia VEFi ja Tallinna Kalevi mängu vaatama. Kuigi VEFil tollal oli tugevam meeskond kui Kalevil, siiski Kalev tolles mängus võitis VEFi, ja seega ma olevat olnud ainukene, kes Dauga-va spordihallis rõõmustas. Olles mõlemasse kultuuri samaväärselt sukeldunud, saan ma oma nn identiteedi- mütse kasutada vastavalt olukorrale, nii nagu ma arvan, teie teate Põhja Ameerikas, et identiteetide tajumine ja kasutamine on tänapäeva maailmas loomulik, see rikastab igat inimest.
Praeguseks, kui Läti on jäähokis vaieldamatult üle Balti naabritest, ja korvpallis Läti ja Eesti ühisliiga toimib, on tunne, et justkui vana Liivimaa on tuhast üles tõusnud. Samuti meil on ühine võrkpalliliiga, lätlased kasutavad Tallinki teenuseid Põh-jala reisideks ja eestlased Air Balticu teenuseid, et üle Euroopa ja Lähis-Idas lennata. Tänu ühisele rahale on Eesti ja Läti omavaheline läbikäimine igati tõhus, rää-kimaks ühismajandusruumi loomisest keskmises pers-pektiivis, nii nagu me seda saame näha Euroopa Liidu vanades demokraatiates.
Aga nüüd tulles sinu külastuse juurde, mis teemadel kavatsed Metsa-ülikoolis (MÜ) sõna võtta ja mis on sinu ootused MÜ osas?
Eks räägin Balti riikide kohast tänapäeva Euroopas, NATO idarindel toimuvast ja mida sõda Ukrainas meile kõigile tähendab. Kuigi Põhja-Ameerika asub kahe ookeani vahel, ei jäta siiski Euraasia mandril toimuv NATO liikmeid erapooletuks. Me oleme ühes paadis ehk asume Euro-Atlandi väärtuspõhises julgeoleku-ühiskonnas. Mis tähendab, et me demokraatiates suudaksime Hiina ja Venemaa mitte-demokraatiate pakutud väljakutsetele vastu seista, siis selleks me peame ühes-koos toimima sellisel viisil, et NATO suudaks oma üles-annetega hakkama saada, nagu ta seda on teinud kahe põlvkonna vältel, suutes totalitaarse N. Liidu lagunemise põhjustada. Vana ütlus tuleb abiks: “me peame hoidma kokku üheskoos, et mitte rippuda ükshaaval lambipostil.“ Ehk teisisõnu, iga põlvkond peab seisma vaba-duste ja seadusriigi kaitsel, ja see on eriti tähtis teema digitaalajastul, me keegi ei saa eemale jääda kui meie väärtusi meie ühiskondades jalge alla trambitakse ja seda meie silme ees sotsiaalmeedia abiga. Lõpetuseks ootus-test rääkides, nojah, olen töötanud erinevate auditoo-riumitega, ja loodan hulga küsimusi ja väitlusi, sest selleks suvekoolid ju ongi!
MÜ on püsinud 50 aastat üsna samas formaadis, milline peaks olema MÜ tänasel päeval, et tõmmata ligi uusi huvilisi, nii noori kui vanu?
Analoogiatest rääkides mä-letan paavst Franciscuse külaskäiku Lätis ja Eestis. Vihmasel päeval koos Itaalia kolleegidega arutasime päevapoliitika ja katoliku kiriku käekäigu üle. Luterlasena küsisin Itaalia ajakirjanikult, et millal küll katoliku kirik muudab tsölibaadipoliitikat? Tema vastus oli lühike – see on viimane, mida Vatikani poliitikas muudetakse, sest vastasel juhul kirik ei suuda katoliku vaimulike perekondi üleval pidada. Seega vastates Sinu küsimusele, teie teate paremini, mis on hoidnud MÜ’d vee peal, ja mis on võimaldanud väikeste välja-minekutega seda iga-aastaselt korraldada, nii et eesti kogukond Kanadas sooviks siia tagasi pöörduda jälle ja jälle. Digitaalajastu nõuab muidugimõista oma panustamist, kuid eks te üheskoos e-Eesti Teabekeskusega suudate sellega parimal viisil hakkama saada.
Kas ütleksid veel midagi, mida inimesed, kes sind veel ei tea, peaksid teadma.
Olen vabatahtlik Zemes-sardzes ehk Kaitseliidus. Minu vanemad on pärit vanalt Liivimaalt, kuid mu enda pere on nüüd seotud Türgiga. Mu poeg tuli sel suvel taas Türgist suvelaag-risse Lätti, ja eks ühel päeval pean talle ka eesti keele selgeks õpetama. Kui tähtis ja vahel piinarikas see ülesanne on, teate teie, kes olete suutnud pool sajandit Eesti keelt ja kultuuri elus hoida Kanadas, minust paremini. Lisaks siin Kanada avarustes tundub, et Põhja-Ameerika on ilmatuma suur maa, aga kui samas keskendudes ai-nult Eestile või Lätile, me pahatihti unustame, et ka Euroopa Liit on ilmatuma suur ja kultuuriderikas moodustis.
Loodan, et minu lapsed elavad ühel päeval Euroopa Ühendriikides ja eurooplastele omaselt valdavad vähemalt kolme keelt.
Suur tänu ja kohtumiseni MÜ-s.
Küsitles Anu Grabbi