Marin Mõttus
Üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatiline esindaja, välisministeerium
Üleilmset eesti kogukonda võiks näha kui võrgustikku, mis kannab meid terves maailmas ja mida Eestis loodud digivõima-lused tugevalt toetavad. Mida enamad inimesed maailmas end ühel või teisel moel Eestiga seostavad, seda suuremalt saame mõelda, kirjutab Marin Mõttus ERR Arvamusportaalis.
Statistika järgi elab välis-riikides 121 243 Eesti koda-nikku, kuid eesti juurtega inimesi on välismaal kuni 180 000. See on arvestatav osa rahvast, mistõttu võikski küsida: mis nurga alt peaksime seda probleemi vaatama? Või peaks pigem rääkima hoopis potentsiaalist, mida need inimesed Eesti jaoks tähendavad?
Välismaal elavate eestlaste teemat vaatlevad kaks uut tõsielufilmi: Terje Toomistu “Põlvkond piiri taga” viima-sel ajal Eestist lahkunud noortest ja Monika Siimetsa “Kaks tundi õnneni” eestlastest Soomes. Nii et midagi on me ühiskonnas õhus, mis sunnib vaatama sügavamale kui iga-aastased numb-rid, kui palju inimesi Eestist lahkus ja kui palju siia (tagasi) tuli.
Miks me läheme ja mis meist välismaal saab; kas ja miks me tagasi tuleme ja mis meist siis siin Eestis edasi saab?
Toomistu jõuab oma pooletunnises filmis neid keeru-lisi teemasid üsna pisut pin-na pealt kriipida: kui noored vaatajale filmi lõpus lehvitavad, tekib tunne, et siit oleks film pidanud algama, mitte siin lõppema. Siimets keskendub Soome eestlas-tele ning jaksab rohkem sügavuti ja südamesse minna. Kuid silmapiiri avardavad mõlemad.
Riik on eesti väliskogukondade juhtidega paari aas-ta jooksul neid asju aktiivsemalt arutanud – taudi tahtel küll enamasti virtuaalselt – ja pannud kokku tegevuskava, mille elluviimist koordineerib välisministeerium.
Muidugi jätkavad kava raames tööd asutused, mis seni on aidanud hoida eesti keelt ja meelt üle ilma: hari-dusministeerium ja Eesti Instituut eesti keele õppe ja eestikeelse õppe korralda-misel, kultuuriministeerium eesti seltside toetamisel, Integratsiooni Sihtasutus Eestisse elama asujate nõustamisel ja teisedki.
Kõik algab suuresti sellest, kuidas me üksteisega räägi-me. Riik, mis oma välismaal elavatele haritud noortele “Talendid koju!” käratab, ei mõju kuigi kutsuvana. Tarvis on ühtset eesti inforuumi, kus me elukohast sõltumatult mõtteid vahetaksime ning kust välismaal elav eestlane leiaks kergesti teabe keele-õppe, kultuuriürituste, Eesti ärivõimaluste ja Eestisse kolimise võimaluste kohta.
Seda ülesannet täidab nüüd Kanada eestlaskonna Eestile kingitud ja aasta algul põhjaliku uuenduskuuri läbinud internetiportaal Global Esto-nian, mis lisaks eesti- ja ing-liskeelsele hakkab üsna pea pakkuma ka venekeelset sisu.
Üleilmset eesti kogukonda võiks näha kui võrgustikku, mis kannab meid terves maa-ilmas ja mida Eestis loodud digivõimalused tugevalt toe-tavad. Mida enamad ini-mesed maailmas end ühel või teisel moel Eestiga seostavad, seda suuremalt saame mõelda: riigi hea maine ja edulise kuvandi hoidmine on iga maailmas ringi liikuva eestlase kätes.
Pika rahvusvahelise kogemusega tehnoloogiaettevõtja ning investor Rainer Stern-feld teeb taskuhäälingut “Globaalsed eestlased” ees-märgiga intervjueerida sadat silmapaistvat eestlast ja Eesti sõpra üle maailma: nad kõik ehitavad Eestit omal moel suuremaks. Ühes meie vest-luses võrdles Sternfeld seda tabavalt Eestile nii omase hajakülaga ning temalt saigi laenatud siinse mõtiskluse pealkiri.
Kõike digivõimalused siiski ei lahenda ning välismaal eestluse hoidmiseks tuleb pingutada, panustada aega, energiat ja raha. Keelt saab õppida neti teel – hea näide on väsimatu Helja Kirberi juhitav Üleilmakool –, kuid see ei asenda lapse vahetut suhtlust eestikeelse õpetajaga. Riik küll toetab eesti kooliharidust Helsingis, Stockholmis, Riias ja mujalgi, kuid vaja oleks rohkem ja stabiilsemalt, muidu võib sealsetel õpetajatel õhinapõhine jaks otsa saada. Head kooli ilma rahata ei pea, juba härra Maurus teadis seda.
Identiteet pole ainult keel ja haridus, seda hoiavad koorid ja tantsurühmad, eesti spordivõistkonnad, pereklubid, matkaringid, miks mitte näiteks ka luulekümblus või kokandusõhtu?
Siiani on saanud tegevustoetust taotleda eesti kultuuriseltsid välismaal, nüüd aga oleme neid võimalusi laiendanud ja jõudumööda paneb riik õla alla väga eripalgelistele algatustele. Seda toredat, mida tehakse, võiksime rohkem teadvustada Eestiski. Kui siin tundub eestikeelse ning –meelse elukeskkonna püsimine enesestmõistetav, siis mujal mitte, sestap mõeldakse seal vahel ärksamaltki kui Eestis endas.
Et teeksime neid otsuseid tundliku meele, sooja südame ja targa peaga, tellis välisministeerium Balti Uuringute Instituudilt diasporaauuringu, mille tulemustest saame peagi kuulda ja lugeda.
Üleilmse eesti kogukonna nägu on ju viimastel aastakümnetel põhjalikult muutunud. Ehkki eestlasi rändas laia maailma Siberist kuni Kanadani juba XIX sajandil, tekkis arvukas organiseerunud kogukond 1944. aasta pagulaslaine tulemusel. Just tänu neile vapratele meestele ja naistele algas eestimaise metsavendluse jätkuna vastupanuvõitlus ka vabas maailmas.
Paaril viimasel kümnendil on neile lisandunud tuhan-ded noored, kes läksid maa-ilma õppima, töötama, armastama… Kuidas saaks nii, et eri põlvkonnad üksteist toetaksid, paneksid eesti asja ajamisel kokku pika kogemuse ja noorte energia? Et lapsena koos vanematega siit lahkunud noorel oleks elu esimesi olulisi otsuseid tehes valikuvõimalus, kas siduda end Eestiga või mitte.
Selleks peab tal identiteet, keel ja meel lapsepõlvest kaasas olema ning just selles püüame välismaal elavaid eesti peresid toetada.
Eestis on puudus kõrge kvalifikatsiooniga IT-ini-mestest, keskkonnaekspertidest ning muudestki spetsialistidest ja siin peaks rohkem mõtlema välismaal õppivatele eesti noortele.
älisministeerium koostöös Kodanikuühiskonna Siht-kapitaliga on käivitamas toetusvooru eesti juurtega noor-tele, kes tahaksid siia töö-praktikale tulla: see annaks nii maatunnetuse kui ka keelepraktika, nii sõbrad kui ka professionaalse kontaktivõrgustiku.
Küllap saaks teha rohkemgi, et ärgas eesti noor talle sobiliku Eesti tööandjaga kohtuks: meil on agentuur Work in Estonia, haridus- ja noorteamet, üliõpilasorga-nisatsioonid ja teisigi häid partnereid, kellega seda arutada.
Siit jõuamegi selle juurde, mida saaks teha terve ühis-kond, meie kõik. Filmis “Kaks tundi õnneni” ütlevad sirge silmavaatega noored otse kaamerasse, mis neid Eestis häirib/häiris. Seda tuleks võtta tõsiselt: noored ei tule internetikommentaa-riumidesse kitsarinnali-susega kaklema, nad valivad lihtsalt elamiseks teise riigi. Kaotajaks jääme sel juhul me kõik.
Vahel kordame ikka veel Ernest Hemingway mõtet, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast. Tegelikult oli Hemingway konkreetsem: romaanis “Kellel on ja kellel pole” (“To Have and Have Not”) kirjutab ta, et maailma meredel purjetab ringi tervelt kolmsada kakskümmend neli päevitunud ning soo-lastest meretuultest plee-kunud peaga eestlast, kes saadavad sealt eesti lehtedele artikleid pealkirja all “Meie kartmatute meresõitjate saagad”.
Pole teada, kust Heming-way oma mõtte võttis: võimalik, et mõnes sadama-baaris sattus tema lauanaab-riks just eestlane. Aga oluline on, et see eestlane jutustas kirjanikule meist nii meeldejäävalt, et Heming-way raius eestlased seepeale raamatusse ja sedakaudu purjetasime otse maailmakirjandusse. Suurepärane kuvandiloome!
