24. jaanuaril sai 90-aastaseks üks Eesti kõige erudeeritumaid ja hinnatumaid humanitaare, suure rahvusvahelise mainega filoloog Jaan Puhvel, kelle akadeemiline elu on kulgenud California Ülikoolis Los Angeleses (UCLA) juba alates 1958. aastast.
Puhveli elutöö on seotud indoeuroopa võrdleva keeleteaduse ja mütoloogiaga, ületamatuks teaduslikuks monumendiks jääb tema 11-köiteline hetiidi keele etümoloogiline sõnaraamat (1984–2021).
Tema tähtsamad teadusartiklid indoeuropeistikas on koondatud kolme mahukasse köitesse, vastavalt “Analecta Indoeuropaea” (1981), “Epilecta Indoeuropaea” (2002) ja “Ultima Indoeuropaea” (2012). Laialt loetud ja tõlgitud on tema “Võrdlev mütoloogia”, mis inglise keeles ilmus 1987. aastal ja autori enda eestinduses kümme aastat hiljem (parandatud kordustrükk 2021). Kokku sisaldab Puhveli bibliograafia ligemale 400 nimetust.
Jaan Puhvel sündis 24. jaanuaril 1932. aastal Tallinnas ja alustas 7-aastaselt oma haridusteed Jakob Westholmi Gümnaasiumis. Pärast Eesti okupeerimist kolis perekond maakoju Aegviitu, kus Jaan jätkas oma haridusteed kohalikus algkoolis. Viiendasse klassi läks Puhvel uuesti Westholmis, kus ta võeti vastu uude ladina keele eriharusse. Kool pandi kinni poolteist aastat hiljem, 1944. aasta jaanuaris; sama aasta aprillis õnnestus perekonnal põgeneda ingerlaste pähe Soome, kust mõni kuu hiljem liiguti edasi Rootsi.
1949. aastal lõpetas Puhvel edukalt Rootsis Gävle gümnaasiumi ja kolis koos perekonnaga samal aastal Kanadasse. Ta asus õppima Montréalis McGilli ülikoolis, valides erialaks ladina ja prantsuse keele, mille lõpetas kahe aastaga. 1952. aastal kaitses ta samas magistrikraadi ja teenis välja stipendiumi, mis lubas minna edasi õppima Harvardi ülikooli Ameerikas. Seal pälvis ta 1953. aastal maineka junior fellow’ stipendiumi, mis võimaldas järgmised kolm aastat keskenduda teadustööle, sh doktoritöö kirjutamisele.
Stipendiumi toel reisis ta ühe aasta (1954–1955) Euroopas ringi, täiendades end pool aastat Pariisis ja pool aastat Uppsalas. 1959. aastal kaitses ta Harvardis oma doktoritöö larüngaalteooria rakendamisest indoeuroopa morfoloogias (ilmus 1960. aastal omaette raamatuna). 1958. aastal kutsuti Puhvel California Ülikooli Los Angeleses (UCLA), kus ta alustas klassikalise filoloogia ja indoeuroopa keeleteaduse kaasprofessorina, kuni 1965. aastal valiti täisprofessoriks.
Jaan Puhveli akadeemiline elu ongi olnud seotud tööga UCLA-s. Ta pani seal 1961. aastal aluse võrdleva rahvaluule ja mütoloogia uuringute keskusele (Center for the Study of Comparative Folklore and Mythology), juhatas 1962–1967 keelte ja keeleteaduste alaste uuringute keskust (Center for Research in Languages and Linguistics), oli indoeuroopa uuringute programmi asejuhataja (1964–1968) ja klassikalise filoloogia osakonna juhataja (1969–1975). Ta luges rohkem kui kolmel aastakümnel loengukursuseid klassikalisest ja indoeuroopa mütoloogiast, indoeuroopa keeleteadusest, kreeka ja ladina keele ajaloolisest grammatikast, hetiidi, etruski, mükeene jt keeltest jpm. Tema juhendamisel on kaitstud mitukümmend doktoritööd ja peetud arvukalt konverentse.
Pärast UCLA-st emeriteerumist 1990. aastate alguses õpetas ta kümnendi lõpuni regulaarselt Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, andes suure panuse selle eriala taastamisele uues vabariigis. Eestisse tagasi pääses Puhvel esimest korda 1976. aastal, kuid koduse vaimueluga oli ta kursis juba varem, seda tänu regulaarsele raamatuvahetusele eesti kolleegidega ja kultuuriajakirjanduse püsivale jälgimisele.
Alates 1970. aastatest oli tema ja Madli Puhveli kodu avatud paljudele eesti kultuuritegelastele. Kuid aktiivselt panustas ta niisamuti väliseesti kultuuriellu, arvustades raamatuid, pidades ettekandeid ja kirjutades esseid. Tema eestikeelsed esseed on olulisemas osas koondatud raamatusse “Ulgvel ja umbes” (2001), mis pälvis Kultuurkapitali esseistika aastapreemia. Valik ingliskeelset estica’t ilmus autori enda tõlkes 2007. aastal, raamatus “Võõraile võõrsil”.
Mul oli võimalus äsja külastada juubilari tema Los Angelese kodus ja saada nädalapäevad osa tema võrratust vestluskunstist, otsatutest teadmistest ja imetabasest mälust, mida aastakümned pole põrmugi kulutanud. Hiljuti annetas ta oma raamatukogu mahuka estica ja baltica kollektsiooni (kokku ligemale 8000 raamatut ja 5000 ajakirjanumbrit) Stanfordi ülikooli raamatukogule. Oma erialase raamatukogu ja arhiivimaterjalid on Puhvel lubanud kinkida Tallinna Ülikoolile.
Soovin Jaanile head tervist ja virgast vaimuelu ning loodan, et kümne aasta pärast saame tähistada tema 100. sünnipäeva!
kultuur.err.ee
