Tädi Pilvil oli õigus. Kärbsed ärkavad kell 5. Aga kui ma poleks läinud piitsa järgi, et magavaid lapsi nende kõdist säästa, (äial kõrvaltoas oli parasjagu varahommikuses püüdmises paus), poleks ma vast kirjutamist alustada saanudki. Lihtsalt ei ole antud laste kõrvalt aega. Naljakal kombel “puhkuse” ajal just eriti mitte. Nii et olen kärbestele tänulik, kellest selle toa kaks viimast nüüd ülbelt mu arvuti ekraanile ja klaviatuurile maanduvad. Köögi laest ripub kohutav, laipu täis kärbsepaper, kuid seda hirmsat asja on siin vaja. Nagu olete vast aru saanud, oleme maal. Eesti mõistes maal. Sellele eelnes 7 nädalat Torontos, minu vanemate pool, sootuks teistsuguses suves.
Aidast on juba kuulda kolksatusi. Muidugi on Mamma üleval. Varsti näen teda aida ukse vahel öösärgis Mõmmi-Kiisut kutsumas, kes tema pea kohale katusele turnima on hüpanud. Ämm kükitab ja näpud hakkavad iseenesest käima, otsides puuke mööda kassi kere. Meil kõigil on igaõhtuses une-eelses puugikontrollis juba vähemalt üks puuk pealt leitud. Õnneks on nad aeglased ja pole siiani jõudnud tabamishetkeks suurt sööma hakatagi. Vanemale, kolmeaastasele lapsele, lasin tänavu puukentsefaliidivastase süstikuuri teha. See koosneb kolmest süstist: esimene ja teine kuuajase vahega ja kolmas alles järgmisel aastal. Iga süst maksab 300 krooni ja korrata tuleb seda kolme aasta pärast. Kui kõikidele pereliikmetele teha, on see kallis lõbu, kuid Eesti puugihaiguste rekordi puhul oluline ja riik võiks aidata seda kulu enam katta.
Vahepeal on saabunud metsamehed hiigelmasina, “puiduhakkuriga”, ja koer hakkab selle peale lõugama. Algab selline päris linnalärm, nagu oleks prügiveoauto otse meie õuel – “hakkepuidu” tootmine (ingl. k. ‘mulch’) – mis läheb nii pargiradadele ja -peenardele, kui ka kütteks Kuressaare katlamaja erilisse, selleks ettenähtud ahju. Nii seletab Mehike Innar, nagu kohalikud ümberpööratult siin inimesi siiani nimetavad. Meie pere nüüdses suvemajas elasid ka aastakümnete eest Mehikesed (justkui päkapikud!) Käisime eile nende haual Pärsamal kastmas ja liiva riisumas. Antud talumaja ühes otsas oli kunagi ka kauplus ning enne veel maja taga kiigeplats, kus peeti simmaneid. Milline sigin-sagin ja ärevus siin kunagi oli. Pitsilised suvekleidid ja meestel “asunikud” põuetaskus. Needsamused, mida hiljem Põhja-Ameerikas hakati ‘mickey’ ’ideks nimetama.
Räägitakse, et minu mehe vanavanemad ollagi siinsamas kiige all esmakordselt kohtunud. Nüüd korjame sellel platsil naisepuna, kortslehti ja metsmaasikaid.
Ämma vanatädi Liisi haual Karjas kasvas ka metsmaasikaid, mida laps asus kohe korjama. Kas on kuidagi vale korjata oma esivanema haualt nii armsaid marju? Minu arvates risti vastupidi. Hakkasingi õhtuti üles kirjutama asju, (tihti lastesilme läbi nähtuna), mis siin nii erilised ja armsad on. Sellised, mida mujal iga päev ei koge. Sest Kanadas olid teised rõõmud, erilised. Aga oodatud kõva “päiksetorm”, nagu Tuule seda nimetab, jäigi meil seal kogemata. Selle põnevuse osaliseks (ja poolelioleva aidakatuse läbilaskmise draamat) saime siinsamas suht piksetormivaeses Eestis. Aga sellest jõuan rohkem pajatada alles siis, kui lapsed magavad päevaund. Ja selleks on vaja istuda nüüd “konditsioneeritud” ?! (s.t. õhujahutusega) autosse ja põrutada põldude vahele sõitma. See on jah, tegelikult sohitegemine, aga tagab leitsakus ajutisegi rahu. Vahelduvad ju pealtnäha unises maakohaski rahu ja raju. Siinsamas lähedal ongi Rahu küla, äkki veereme sinnapoole…
Riina Kindlam
