Pärast peibutuspartide äralendu on Tallinna volikogu Keskerakonna fraktsioonis ligi 2/3 venelasi. Loodetavasti ka nooremaid, kes oskavad eesti keelt. Kandidaatide hulgas oli Tartus Lenini kuju kõrvaldanud Harri Henn, kes sai ainult 14 häält. Järgmine kord võib lubada Lenini taaspüstitamist, saab võib-olla hääli juurde? Pärast valimisi kiitis Kesknädalas Savisaare edu ERSP taasasutamise ideoloog Roman Ubakivi, kas on uus ERSP tema arvates mõeldud Keskerakonna rahvuslaste fraktsioonina? Ta on siiski pärast 7. novembri asutamiskoosolekut juhatusest välja jäetud. Aga miks saab partei lipu ja sümbolite kohta lugeda viitega www.natsionaalsotsialism.ee?
Keskerakond on laiahaardeline, on nähtavasti ruumi nii Peeter Esimese eeskõnelejatele ja Ühtse Venemaa soosijatele kui ka Saksa armees võidelnutele rahvuslastele. Üheks ilmekaks näiteks on 88-aastane Elmar Hoop, kes kandideeris Keskerakonna nimekirjas Võru linnavolikokku. Tema tausta ja arvamusi valgustab Õhtuleht (16.10.), milles ta pajatab, kuidas 1936. aastal isaga sinimustvalge vardasse tõmbas ja sellesama lipu juba 1988.aastal taas lehvima pani. Ta tunneb suurt muret eesti keele ja kultuuri säilimise pärast ja laulab Saksa armees käinud poiste sõjameeste ansamblis. Viimastel valimistel saadud 20 häälele lootis ta mõne juurde võtta, sai aga ainult 6, nii et hoolimata tema taustast paistab valijatel olevat parem arusaam tema erakonna programmist ja eesmärkidest.
Euroopa Liitu astumise eel esindas Keskerakonnas sellele kõige ägedamat vastupanu Vilja Savisaar, kuna Edgar jättis küsimuse lahtiseks. Nüüd istub Edgari asendajana Brüsselisse saadetud Vilja mitte skeptikute fraktsioonis, vaid koos Kristiina Ojulandiga selle liidu pooldajate demokraatide ja liberaalide hulgas.
Rahvuslaste lõhestumine on fakt, mida tugevdavad nende punkritesse pugenud tegelased, kes tavaliselt esinevad marurahvuslastena, aitavad vinti üle keerata. On aga teisi, kes ei varjagi oma tausta. Näiteks asutasid endine poliitvang Valdo Paddar ja Jekki Rjazin 26. juunil 2007 Kodanike Kaitsekoja, mille ülesandeks pidi olema kaitsta Eesti kodanikke repressiivse entusiasmi vastu ning aidata prokuratuuril ja Kaitsepolitseil hoiduda põhiseaduse väärtõlgendustest. Esimeste end meldinud liikmete hulgas oli Johan Bäckman Soomest, kelle hoiakus ei tohiks olla kahtlust.
Mitmed rahvuslased külvavad oma sõnavõttudega pigem segadust. Näiteks Tõnis Siim, kes on vehkinud mitmes suunas. Väidab, et Bäckmani hulludes mõtetes leidub ka tõtt (SI 26.09.2008).
Ütleb 1944. aasta kohta, et kaitsetahe oli tollal suunatud vaid eduka Vabadussõja kordamisele, mitte aga tsiviilvastupanule ja oskuslikule kollaboratsioonile okupatsioonide tingimusis (Postimees 26.02.2004). Tervitab NATOsse astumist, aga lisab, et NATO on Eesti julgeoleku garantii ainult siis, kui me ise oleme valmis kõhklematult vastu hakkama vaenlasele (Postimees 02.04.2004). Jätkab kollaboratsiooni teemal, tema arvates osutusid eestlased okupatsioonide tingimusis vähenutikaiks ja kandsid seetõttu suuri kaotusi (Kesknädal 28.10.2009). Tähendab, et Eestil oleks pidanud olema plaan, kuidas okupantidele võimaliku okupatsiooni puhul pugeda ja nendega koostööd teha? Ühelgi iseseisval ja vabal riigil ei saa aga olla mingit kollaboratsioonikava, pigem hoopis kodanikuallumatuse kava. See peaks aga sobima Keskerakonna rahvusluse fraktsioonile.
Nende ühisnimetajaks on tihti vastupanu Euroopa Liidule. Euroopa teevad Euroopaks aga just rahvusriigid – kaovad rahvusriigid, kaob ka Euroopa. Euroopa Liidul on ellujäämislootust vaid juhul, kui liit suudab jätkata eksistentsi koos rahvusriikidega.
Viimasel ajal on suurimaks diskussiooniteemaks Nord Streami gaasijuhe. Sellega seotud probleeme on põhjalikult valgustanud Jüri Estam. Nüüd on andnud heakskiidu peale Taani ka Rootsi ja Soome, mis aga ei tähenda probleemide olematuks muutumist, vaid pigem pragmaatilist katset kindlustada gaasiga varustamist. Samaaegselt jätkub uute maardlate ja energiaallikate otsing. Ka Taanis on juhitud tähelepanu asjaolule, et Venemaa on varem kasutanud gaasitarneid poliitilise surve avaldamiseks. Siin on see aga raskem, kuna Taani on ise varustatud gaasiga, tahab peamiselt kindlustada edaspidist varustamist, kuna praegustele varudele Põhjameres on ette näha lõppemist 10-20 aasta jooksul. Võimalikku survet peetakse pealegi bumerangiks, sest sõltuvus pole mitte ainult ühepoolne. Arvatakse, et Venemaale on seda sissetulekut rohkem vaja kui Taanil gaasi. Rajamine Läänemerre on loomulikult ohtlikum kui Põhjameres, mis on täis mitmesuguseid juhtmeid. Läänemeri on aga sisemerena väga tundlik, eriti Soome laht. Viimase sõnani on veel tükk maad, pole teada, mis võib juhtuda gaasijuhtme rajamisel, ka üldpoliitika vallas. Kas suudab Moskva taltsutada oma ülbust ja Euroliidu juhtkond käituda sirgeselgselt?
Vello Helk
