Lugeja ehk imestab, et “majad” pole suure algustähega. Ma ei kavatse siinkohal kirjutada väliseesti keskustest New Yorgis, Torontos jm. Tahaksin esile tõsta eestlaste kodusid, mis olid pikki aastaid väliseestluse kantsideks ja millest mälestus niipea ei kustu.
Neid on üle kogu USA teadagi suurel hulgal, kuid kuna olen enamuse aastaid veetnud Põhja-New Jersey’s, siis valisin siitkandist neli paika, mida mina hästi tundsin ja kus sai veedetud palju kauneid päevi.
Mu artikkel pole mõeldud detailse ruumi ja aja kirjeldusena. Ta on pigem austav, tänuna mõeldud tagasivaade elule, mis kord oli. Aga aeg tormab kiirelt ja minevik kaob unustusehõlma. Alljärgnevad read on seepärast hüvastijätuks neile, keda enam pole, kuid kes jätsid väliseestluse ajalukku siiski auväärse märgi.
Albert ja Auguste Suurkivi
New Jersey lääneservas, Delaware jõe ligidal, on väike asula Alpha. Selle ligidal voolab kitsas jõeorus puudest piiratud Pohatcong Creek. Ta laius-sügavus oleneb aastaajast ja ilmast. Kevadise suurvee ajal on veemöllu rohkelt, kuid suvekuivuses ei ulatunud vesi üle põlve. Oja piiravad järsud kaldad ning ta kõrval kulgeb Creek Road. Siia maalilisse paika ostsid Albert ja Auguste Suurkivi ’50-ndate aastate keskel vana virsikufarmi. Taluhooned on oja põhjakaldal, kuid viljapuud seisid teiselpool oja laiuval avaral mäeküljel, sest ümbritsev loodus on üsna mägine. Talu ligidal viib maanteesild üle oja, seega on asukoht hea.
Miks tuldi siia? Suurkividel jäi Järvamaale maha ilus kodu ja nii püüti seda siin taastada. Virsikukasvatusest mindi peagi eesti talumiljööle üle. Ühte kõrvalhoonesse rajati saun ja teise sea- ja loomalaut, sest peagi häälitsesid talus siga ja vasikas. Ka muus osas olid uuendused: vanaaegne elumaja laiendati ja moderniseeriti, küünidesse ehitati toad, oruküljele ilmusid terrassid ning majaesisel platsil seisis kõrge, sini-must-valge ribaga maalitud lipuvarras. Kuna talu “kapsamaa” asus teiselpool oja, siis ehitas hr. Suurkivi jämedatest palkidest kõrge silla, et abikaasal oleks kergem ligipääs aiapeenardele. Too sild püsis aastakümneid, kuni kevadine suurvesi ta kord allavoolu viis. Mu esimene tutvus Suurkivi taluga oli 1959. a. suvel, kui korp! Filiae Patriae seal oma suvepäeva korraldas (Suurkivide tütar Agathe kuulus FP-sse). Ikka meenub too kaunis suveõhtu, kui istusime mäenõlval suure lõkketule ümber, virsikupuud ümberringi. Siit edasi on raske loetleda kõiki üritusi, mis selles külalislahkes kodus toimusid, küll elumajas, küll kõrvalhoonetes, küll õues ilutulede all. Haripunktideks olid Agathe pulm Lembit Kooritsaga 1960 ja nende kahe tütre sünd mõned aastad hiljem.
Aeg aga ei seisa. Albert suri 1977 ja Auguste järgnes 1988. Agathe ja Lembit hoolitsesid kodu eest endise innuga (lisati isegi ujumisbassein!), kuid neilegi tuli kutse – Agathe 1999, Lembit 2009. Vahepeal täisikka jõudnud tütred Ann ja Karin on nüüd “maailma laanen laiali”. Talu ise müüdi 2009.
Suurkivi tallu viiv maantee ületas vana raudteeliin, mis on nüüd ammu kadunud. Kunagisel ristumiskohal seisab ajaloo tähis, et see raudtee viis kord tuhandeid immigrante läände… Endist Suurkivi talu peaks samuti tähistama silt: “This farm was once a thriving Estonian center…”
Hans ja Kalli Kobin
Hackensack’is, Clarendon Place’il, seisab moodsate korterimajade vahel vana, eelmise sajandi algusest pärinev kahekordne, ruumikas elumaja. Selle iga tunnistab muu hulgas seinte sisse ehitatud trepp, mis kord võimaldas ärklitoas elaval teenijal alla kööki tulla ilma härrasrahvast segamata. Kuigi 50ndate aastate keskel oli hoone üsna viletsas seisundis, sai temast ometi Hansu ja Kalli kodu. Tuli küll viimased dollarid mängu panna ja kõvasti tingida, et hinda meie tasemele alla saada, aga (vist) 1956. a. septembriks võis öelda – lõpp hea, kõik hea!
Tänu Hansu tehnilistele võimetele (Eesti tööstuskooli diplom ja edasiõppimine USA-s) ja teiste abile kroonis aastatepikkust tööd edu. Restaureeriti praktiliselt kogu ehitus: seinad, põrandad, vannitoad, torustik, elektrisüsteem jne. Toad ilustati kunstipäraste esemetega nagu eesti käsitööd, vaasid, Arville Puströmi maalid jm. Ei puudunud riiulid eesti raamatutega. Õues käis samasugune hoolitsus – värviti ja muudeti lilleväljakuks umbekasvanud tagaaed.
Kõigele lisaks osalesid Hans ja Kalli aktiivselt New Yorgi eestluse töös. Ka nende kodus sai nauditud rohkeid koosviibimisi ja muid üritusi, mille korraldamises aitasid kaasa tütar Tiina ja poeg Mart. Meenub Kalli poolt alati kaunilt dekoreeritud peolaud ja rõõmsad hääled selle ümber. Aastal 2000 pühitseti Hansu ja Kalli kuldpulma.
Siis aga nõudis aeg oma osa. Sügisel 2015 suri Kalli. Kevadel 2016 järgnes Tiina ootamatu surm. Hansule olid need suureks löögiks ja sama aasta sügisel kustus ka tema. On arusaadav, kui Mart kurtis, et “…pole aega olnud isegi leinata…”
Aksel ja Arville Puström
Küllap mäletavad paljud Akselit ja Arvillet, sest mõlemad olid aktiivsed nii seltskondlikult kui väliseestluse tööpõllul. Arville oli lisaks maalikunstnik, kelle tööd kaunistavad paljude eestlaste (ja ameeriklaste) kodusid. Aksel töötas arstina Greystone Psychiatric Hospital’is NJ-s.
Chester, umbes 15 miili Morristownist läänes, oli Puströmide elupaik. Kahjuks ei tea ma nende kodu ajalugu, kuid oletan, et ümbrusest erinev, moodsas stiilis hoone oli nende endi kavandatud ja rajatud. See pidi toimuma juba 60ndatel aastatel, sest meenub nende juures peetud EÜS-i suvepäev augustis 1966 (Aksel kuulus Seltsi). Istusime õhtul avaras tagaaias okstele veetud tulede valgusel, pidasime koosolekut ja nautisime sööke-jooke. See kaunis pilt on tänini mälus. Kuna Aksel oli ka NY Eesti Meeskoori liige, võib arvata, et nemadki siin oma koosviibimisi pidasid ja laulsid. Pole ime, et aastakümnete jooksul see paik nägi palju elavat seltskondlikku tegevust.
Oktoobris 2010 pühitsesime siin koos rohkete osavõtjatega Akseli 90. sünnipäeva. See jäigi viimaseks suureks peoks, sest Aksel suri märtsis 2013. Poeg Lembit ja tütar Tiia korraldasid kodus leinateenistuse, kus kõlas ka meeskoori laul. Kui ma järgmise aasta (2014) oktoobris külastasin kõrgesse ikka jõudnud Arvillet, ei võinud ma arvata, et temagi kolm päeva hiljem lahkub. Jälle toimus siin väärikas hüvastijätt. Kahjuks aga märkis sündmus ka ühe teenelise eesti kodu lõppu.
Viktor ja Epp Vinkman
Morristownist veidi põhja pool, Parsippany’s, Elliot Road’il, asub Vinkmani perekonna kodu. Viktor ja Epp ostsid iidsete puude all seisva maja 60ndate aastate keskel. Kuna hoone asub umbtänaval ja krunt on seljaga vastu Boonton’i reservuaari maa-ala, siis on ümbrus vaikne – igati meeldiv elupaik.
Nii Viktor kui Epp olid mõlemad eesti ühiskonnas hästi tuntud aktiivsete seltskonnategelastena – eriti skautlus/ gaidlus, akadeemilised organisatsioonid EÜS ja Filiae Patriae jne. Eestimeelsust peegeldas ka nende kodu sisustus, pildid, maalid, käsitööd. Nagu arvata võib, kattis ühe toa tervet seina (enamasti) eestikeelne raamatukogu. Ei puudunud isegi saun, mida meie eestlastest ja ameeriklastest koosnev saunaklubi palju aastaid nautis. Palju toredaid üritusi sai siin peetud, nii toas kui tagaaias. Meenub üks EÜSi suvepäev kunagi 2000 paiku, kui istusime lõkke ümber aias ja kuulasime vil! Olev Oleski referaati. Kõik näis olevat hea.
Aga detsembris 2002 suri ootamatult tütar Virge Mai ning 2003 lõppes ebaõnnestunud operatsiooni tõttu Viktori elu. Epp hoidis truult nende kodu veel 15 aastat, kuni ka tema mõni kuu tagasi suri. Momendil töötavad Victor Jr, Ulla ja Aiki, et vanemate maja müügiks tühjendada. Olen püüdnud neid selles kurvas toimingus aidata, sorteerides raamatukogu. Mõndagi sellest säilib, mõndagi läheb vanapaberiks. Aga nii on elu.
***
Eeltoodud kirjutise siht pole nukrutseda, vaid olla tänulik kauni mineviku eest. Valisin need neli peret, sest tundsin neid hästi. Sellest siis soovitus, et kirjutatagu ka teiste piirkondade “Eesti majadest” – vahest Lakewood, Chicago ümbrus, New Yorgi eeslinnad?
Raul Pettai