Meie defektsete ID kaartide teema on püsinud üleval sellest ajast saadik, kui peaminister Jüri Ratas Lääneranniku Eesti Päevadelt hiljuti Tallinnasse tagasi jõudis.
Tänu suurelt osalt Toomas Hendrik Ilvese õhinapõhisusele on ametlik Eesti asunud pikemat aega infotehnoloogia (IT) suhtes suure vaimustuse teel. Olles asetanud meie majandustegevuse renomee sellega peaaegu ühte ainsasse korvi, on tekitatud kuvand, nagu Eesti oleks kangesti “IT vedur, kes suudab”. Andes kõigepealt küll au paljudele tublidele nn patsidega poistele-üdrukutele meie hulgas, näitab kainem pilk, et meie IT “edulugu” on tegelikkuses siiski ilustatud. Pealegi ei jälgi teised ühiskonnad meie ponnistusi ise passiivselt paigal seistes. Eestlaste varasem edumaa näib olevat tasapisi käest libisemas.
Paljud inimesed kellede sissetulek oleneb IT’st ei salli “dissidente”, kes püüavad väljendada seda, et Silicon Valley pole alati paradiis maa peal, et Eesti ei pruugi suuta Ränioru trikki päriselt järele teha, ja et mõõkadel on reeglina kaks tera. Bill Gates’il isiklikult pole põhjust nurisemiseks, küberkriitikud näevad digitaalses ajastus aga pigem hobuseunenägu. Nicholas Carr, Richard Watson, Sherry Terkel, Daphne Duvalier ja mitmed teised autorid löövad IT ohtude suhtes häirekella.
Digimaailmas lekivad tundlikud andmed, riigid ja suurfirmad nuhivad meie järele süstemaatilisemalt ja edukamalt kui kunagi varem, privaatsus on kohutavalt kannatada saanud, ning alles väljakujunemisvanuses olevad noored inimesed sattuvad depressiooni palju kergemini kui nende isad-emad-vanavanemad, olles pidevalt oma nn “nutiseadmete” külge aheldatud. Pealetükkivas digirevolutsioonis võivad mõningased päikesekiired ju paista, kuid kui see minust oleneks, hüüataksin juba: “peatagem karusell, tahan vist ikka tagasi analoogajastusse.”
Minu jaoks pole Eesti ID kaart kunagi korralikult tööle hakanud (õnneks Mobiil ID mu telefonis funktsioneerib, mitte et keegi oleks meie käest küsinud, kas meil neis asjus valikut on). Valimiste osas tunnen end kindlamini, kui paberist hääletamissedelid sumbatakse vanale heale töölauale ja paberprotokolle valmistatakse sõltumatu vaatleja juuresolekul.
Minu koju ei jõua niipea ühtegi kiudoptilist kaablit, Eesti tegelikult ei tee paljudele riikidele silmi ette, mis puutub digitaalsesse nö nooletippu, ja nii mõnigi eestlasest noor inimene vaatab oma digiseadme kaudu meelsamini rumalaid filme, kui et kasutab seda oma teadmiste laiendamiseks diferentsiaalvõrrandite valdkonnas. E-residentsuse ideed pean ma lausa kahjulikuks, ja üldse mitte tubliks saavutuseks.
Viimase paari nädala jooksul said nii eesti kui ka rahvusvaheline avalikkus teada, et Eestis kasutusel oleval ID kaardil “ukselukud” ei tööta nii, nagu need töötama peaksid. Kogu valitsus peaministriga eesotsas asus kriisi ohjama, suuresti kuna me nii häälekalt kogu aeg maailmale kuulutanud oleme, et “kübervärk” on Eesti peamine leivanumber. Teisiti väljendades: kõrvalistel isikutel on vähemalt teoreetiliselt võimalik sinu asemel sisse logida ja allkirju anda ka ilma PIN-koode teadmata ja ilma kaarti omamata. Ka kui president Ilves isiklikult peab sellist ohtu ebatõenäoliseks, on kõik see igatahes kõva pauk Eesti nn “E-ime” pihta. Tegemist on “mustade päevadega”, nagu kirjutab Eesti Ekspress. Kulisside taga kestab praegu süüdlaste otsimine.
Pensionid, meditsiin, arstimite retseptid – kõik töötavad meil ID kaardi põhiselt, teiste asjade hulgas. Arvatavasti tuleb ligi miljon kaarti sunduslikult asendada. Õnneks pole rahvusvaheline avalikkus sellest kõigest nii suurt numbrit teinud, kui Eestis kardetud on. Aeg annab arutust, nagu ütlevad laulusõnad, kuid tüütuks see ilmselt osutub.
Teemat muutes: meie läheduses kestavad venelaste-valgevenelaste suured sõjaväeõppused “Zapad”, mis ei tähenda mitte jalanõusid, vaid Läänt. Paugutatakse Karjalast kuni Ukrainani, sealhulgas ka Leedu kandis. Belglaste sõjalennukid sooritavad madallendusid üle Eesti, Rootsi ja USA sõdurid harjutavad Ojamaal. Muidugi on hea tunne, et lääneriigid neis küsimusis pooleldi üles ärganud on, mis ei tähenda veel, et taolised uudised baltlaste und veidi ei segaks.
Sel nädalal möödub 73 aastat päevist, mil Punaarmee ja NKVD sundisid peaaegu ühel kümnendikul Eesti elanikkonnast oma kodudest Läände lahkuma.
Elin Toona raamatust “Pagulusse – Lugu elust, sõjast ja rahust” on saamas müügihitt Eestis (selle ingliskeelse versiooni nimi on “Into Exile: a Life Story of War and Peace”).
Äkki laseks 7 aastasel Elinil rääkida! “Paat oli rahvast täis. Täiskasvanud istusid külgedel ja pagas oli keskel. (Olin) vanaema jalgade juures, klammerdudes ühe käega kompsu ja teisega vanaema mantlihõlma külge… Eespool paistsid tumedad tormipilved. Selja tagant kuulsime valje pauke ja plahvatusi. Torm tõstis tuult ning meie kohal hakkasid lendlema vahutordid, paat aga aina kerkis ja vajus tohututel lainetel. Olin valmis haarama vanaema jalast või mantlist, et oleksime koos, kui üle parda kukume… Keegi ei tea, kui paljud paadid põhja läksid või kui palju inimesi hukka sai. Kui me 50. aastate alguseks mõnest inimesest midagi kuulnud ei olnud, pidime arvama, et ta oli sel või teisel viisil kas Eestis, Saksamaal, meres või Siberis hukkunud. Meie olime siis need, kel vedas.”
Kahe aasta pärast möödub 75 aastat suurest põgenemisest. See vääriks suurejoonelist äramärkimist! Ja kas tulevikus ei tuleks rajada sõjapõgenike muuseum Eestis?
Jüri Estam
