Kirjutab Vaba Eesti Sõna kirjasaatja Texasest Arved Plaks (fotod kohalikust TVst):
Meil oli vett vähe: kattis vaid meie tänava ja natuke me maja kuni muruni. Aga väljaspoole meie piirkonda, kus toimus palju, polnud võimalik sõita, sest kohe natike maad edasi olid ristmikud vee all – oma madala autoga ei oleks ma saanud läbi sõita.
Vesi tõusis kiiresti, eriti esimesel päeval. Kui vett hakkas tulema majade esimestele korrustele, hakkasid inimesed asju ja mööblit põrandast kõrgemale tõstma. Kui aga vesi oli tõusnud mitu jalga ja tõusis edasi, alles siis lahkusid inimesed majadest. Nüüd oli juba liiga hilja autoga sõita, sest vesi oli juba mootori kõrgusel. Mindi vaid uksest välja ja püüti leida kõrgemat ala, tavaliselt mindi kõrgemale ehitatud peateedele või sildadele.
Kuidas keegi, kas jalgsi või abiga ja abistajaid leidus palju. Kõrvaltänavad olid kui jõed ja küllalt sügavad paatidele sõiduks ja need, kellel neid oli, sõitsid ringi ja viisid rahvast kõrgemale alale. Oli süstikuid, soopaate (mida tõukavad propellerid), mõned kasutasid õhkmadratseid, et asju kaasa võtta. Asjad pandi külmutuskastidesse, et need kaasa vedades püsiksid kuivad. Suured veoautod sõitsid ringi ja võtsid rahvast peale.