Loodusemees Fred Jüssi ei vaja Eestis pikemat tutvustamist. Tema rahulik selge hääl sai rahvale omaks 1980-ndatel, kui kõlas raadios tema iganädalane saade "Looduse aabits". See ei olnud pelgalt loodusharidus, vaid teatud määral filosoofiatund, püsiväärtustele orienteeritud, millele omaaegsetel võimumeestel polnud võimalik sõnakestki sekka öelda. "Mis sa ikka tsenseerid seda kurehäält," naerab Fred. Siiamaani püsib Fred omamoodi rahva südametunnistuse hoidjana ja suhtumise etalonina: suhtumine loodusesse, kaasinimesse, oma maasse ja keelde. Tema keelekasutus on eeskujuks kõigile.
Looduse helide tutvustamisele lisaks on Fred tuntud kui loodusfotograaf.
Tema pildiraamatud toetuvad lihtsatele põhimõttelistele loodust ja traditsioone hindavatele sõnumitele, mis on oma kodumaa pikaajalise vaatleja ja kuulaja vili.
Fred on juba meil käinud. Alles see oli, kuid tegelikult esines ta New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel 2001. a. kevadel. Ja Kotkajärve Metsaülikoolis augustis 2002. Fred on sellest ajast paljude siinpoolsete eestlastega heaks tuttavaks saanud ning kui ta palub oma tekste inglise keelde tõlkida, teen seda alati suurima austuse ja heameelega.
Istusime mai lõpus kahekesi Fredi Kadrioru korteri köögis. Ta oli just saabunud Vilsandi saarelt. Loetud päevad enne seda, kui helistasin, et kokkusaamist välja pakkuda, oli ta Hiiumaal. "Enne seda oli veel Haanja ja talgud Palupõrgul ja Põlva…", loetleb hiljuti 76-aastaseks saanud Fred. Järgmine peatus: Palmse. Tavaliselt on kutsujateks sõbrad, nagu igakevadiste ja -sügiseste Vilsandi reiside puhul. Kuid tihti palutakse teda ka rääkima, nt. kui teda hiljuti Bioloogia Õpetajate Seltsi auliikmeks valiti, rääkis ta oma õpetajate mõjust.
Lubadus minna Tehnika Ülikooli "Kolmanda Nooruse Klubile" rääkima oli juba aasta aega ette kalendrisse märgitud. Tegelikult ei võta Fred kaugeltki kõiki pakkumisi vastu. Ta ei torma, vaid osaleb väärikamate projektiga. Teda ei huvita "välismaal läbimurdmine" (see sõnakõlks paneb tõttöelda Fredi puhul naerma, aga on paljudele ülimaks sihiks); "Tahan teatud asju oma inimestele lähemale tuua," põhendab ta oma tegemisi. Kui Fredi paluti taas Metsaülikooli rääkima tulla, pakkus ta alul, et tulijaks võiks olla hoopis järgmine põlvkond: tema poeg Mart. Peaesinejaks tulebki Mart ja võtab isa kaasa. Fredi 9 aasta tagune kogemus Kõrvemaa metsadele sarnasel Kotkajärvel oli positiivne; "Ega ma sinna muidu ei tikuks," kinnitab ta.
Ivar, Mart ja Mari
…on Fredi ja tema kadunud abikaasa Helju lapsed, kes kõik tegelevad mingil määral keskkonnakaitsega. Pereisa pakkus välja, et ka selle jutuajamise pidanuks ma tegema Mardiga.
Kuna too oli aga parasjagu hüljeste mail, rääkis Fred meile oma pojast. Nii 1963. a. sündinud Ivar, kui 1965. a. sündinud Mart on n-ö "merepoole". Sattusid noorest peast purjetama ning käisid igal aastal perega Hiiumaa ja Saaremaa laidudel puhkamas. "Meri teeb su ära", väidab Fred, kes ise on aga jäägitult "metsapoole". Poegadest saidki merebioloogid ning Mart spetsialiseerus hülgeuurimisele. Nüüd on tal oma laev, hõljuv uurimisalus, millega nad püüavad Hiiumaa laidude piirkonnas võrkudega viigerhülgeid ja panevad neile raadiosaatjad külge.
Seega on Jüsside noorpõlvkondlastest, ka pojapojast "madrus" Oskarist, saanud praktiliselt meremehed.
Mart on pädev jagama MÜ-lastega kõike Läänemerega seonduvat. Ta tunneb olusid ja probleeme mitmest küljest. Fred tunnistab, et pole ise nende asjadega nii kursis ning "ajaks selle asja hea meelega poisi kaela, kellel võime luua seoseid ja arutleda vastavalt auditooriumile." Mart on endine Riigikogu Keskkonnakaitse Komisjoni liige ja esimees.
Noorim võsu Mari Jüssi töötab Säästva Eesti Instituudis, kus tema kitsamaks erialaks on transpordiküsi-mused. Kui vennad künnavad merd, siis teda võib näha Tallinna Uue Maailma piirkonna tänavatel jalgrattaga sõtkumas. Pereema Helju oli eesti filoloog, hinnatud toimetaja, kes tegi aastaid raadios laste- ja kirjandussaateid. Ükski Fredi tekst ei lahkunud majast tema pitserita. Keelekasutus oli temale ülimalt oluline ning ega Fredki selle positiivselt mõjust pääsenud.
Metsamees elab linnas
Tihti on küsitud ja imestatud, miks Fred maal ei ela. Sest ta on linnas kasvanud ja kujunenud poiss. Ta on ka oma lapsed pealinnas kasvatanud ja tunneb, et ta ei sulanduks jäägitult maainimeste ellu. Tema Tina tänava kivist korterimaja köögist paistavad vastasmaja aknad. Seintel on paljude kunstnike nägemusi lindudest ja laual meepurk, mille kaanele vildikaga kirjutatud "Otepää (Värva) 2010". Riiulitel on purkides kuivatatud taimeteed. "Nii lihtne on siit ära minna. Maailma, mida avastasin kui olin 15-aastane poiss ja hakkasin matkama.
Kui ma neid aknaid vaadata ei taha, võtan raamatu kätte ja loen," seletab ta.
Ta laenas mulle raamatu, Viivi Luige ja Hedi Rosma "Mina olen raamat", mida usaldas mul isegi Kanada reisile kaasa võtta ning annab kaasa kohe-kohe ilmuva loodushelide plaadi töötoorikud. "Helipilt Eesti-maalt" on helidokument vanadest aegadest, millelt saab kuulda ammu kadunud või muutunud hääli. Kuidas kõlasid mai hommikul ristpardimängud Puhatu rabas ja muud sündmused looduses, näiteks puisniitudel, mida nüüd taastatakse, kuid mis vene ajal olid kadumisohus. Helide jahtimine on varitsemise asi ja selle ala edendajaid on vähe. Merehääled sõltuvad tuulest, rannikust ja paljust muust, mida kärsitu kütt niisama püüda või eristada ei suuda.
Kui paljud tunnevad tänapäeval linnu tema laulu järgi ära? Või on märganud igapäevahäälte erinevusi? Fred väidab, et "Nii nagu või maitseb teistmoodi Taanis, nii haugub koer teistmoodi Eestis." Metsaülikooli toob ta kaasa eesti mesilaste suminat, tedremänge ja ka vaikust. Musträhni trummeldamiste vahe on 25 sekundit; see on aeg, mis raadioeetris oleks praak, samas on see oluline vaikus. Metsaülikoolis võime koos kogeda tuulevaikust ja metsavaikust kui mõistet. Ja olulist puhkust.
Kohtumiseni Kotkajärvel, arutamaks mere- ja metsaasju ning kõike muud, mis meile omane ja kallis.
Riina Kindlam
