Tuli sügis ja tuli ka laagrite lauludeõhtu – aeg meenutada ilusaid laagripäevi ja vestelda sõpradega. Õhtu nimi oli Laululaager.
Korraldaja New Yorgi Eesti Haridusselts, eesotsas esimees dr. Toomas Sõrraga. Toomas omakorda pöördus Kaie Põhi-Latterner’i poole sooviga, et Kaie selle läbiviimise eest hoolitseks ja nii see teoks saigi. Ega siis Kaie seda üksinda teinud – tal oli palju tublisid abilisi! Kitarridega olid kohal Urmas Kärner, Gunnar Tamm ja Aili Sarapik. Kaie muusikariist oli väike akordion. Kohal oli ka nn Vana Tuule liikmeid – Tiiu Messner, Anneliis Kuusik ja Tina Kõiva oma peredega, kes hoolitsesid saali ja laudade dekoratsioonide eest ja aitasid kavaga. Laudasid kaunistasid jälle ilusad küünlajalad, mida annetasid Harald ja Urve Põhi.
Laagri värava meisterdas Gunnar Tamm ja temale abiks oli Taivo Ets. Väravaks oli tavaline laagri telk ja sellest tuli läbi minna, et pääseda Laululaagrisse. See värav oli ka ainuke telk selles laagris. Telke asendasid lauad ja igal laudkonnal pidi olema nimi ja hüüd ja pidid esitama ka oma laudkonna lemmiklaulu laulikust, mille sai iga laagri elanik.
On olnud nädalalõpu laag-reid ja pikemaajalisi laagreid – selle laagri kestuseks oli ette nähtud ainult kaks kuni kolm tundi! See oli ju laager ja laagris peab olema juhtkond. Laagri juhiks valiti Silver Laur. Valiti komandant (Magnus Skonbergil oli palju tööd!), kokk, lõkkejuht, saunamees ja tehniline toimkond. Laagri kavas oli kümme punkti – Laagri avamine, tutvumislõke, söömine (Ema pani supi sooja laulu saatel!), saunapäev, spordipäev, rannapäev, matkapäev, suurlõke (laudkondade vahel lauluvõistlus) ja laagri lõpetamine.
Laagrilisi oli kohale tulnud mitmest osariigist ja isegi Eestist. Enamus neist on ise laagrites olnud, kas kunagi varem või alles sel aastal. Laulu oli selles laagris palju ja seda lauldi sellise innuga, et kogu Eesti Maja rõkkas. Tõesti võib öelda, et tuju oli kõigil kõrgeimas kraadis!
See oli üks suur pere kokkutulek, kus kõigil oli hea olla – ei lugenud see kas oled vana või noor! Esinenmisi oli mitmesuguseid ja esinejad olid laagri elanikud. Oli lõbus!
Kuna Kaiele oli see juba neljas kord sellist õhtut korraldada, siis hoidis ta silma peal, et kellele saaks selle ameti edasi anda ja näe, tal õnnestuski leida kaks tublit noort, kes on nõus seda korraldama järgmisel aastal – Alexandra Pillion ja Aili Sarapik. Tubli!
Tõsisem moment oli, kui Kaie tegi “eestlaste kultuuri analüüsi” enne laagri traditsioonilist lõpetamist. Ta tegi seda inglise keeles, nii et kõik osalejad aru saaks. See analüüs koosnes küsimustest, millele tuli vastata “jaa” või “ei”. Jaatava vastuse puhul pidi osaleja püsti tõusma. Esimene küsimus oli: “Kas oled Eestis sündinud?” Ainult mõni üksik tõusis püsti ja enamus nendest olid kallid “vanemad” osalejad. Kaie tänas kõiki, kes on aidanud eestlust alal hoida siin võõrsil, vaatamata sellele, kas nad on siin olnud mitukümmend aastat või alles hiljuti siia saabunud. Järgmine küsimus oli: “Kas armastad verivorste?” Ja siis veel: “Kas oled eestlastega laagris lõkke ääres istunud?” On su ema või isa Eesti päritoluga? Kas oled eestlasega abielus? “ Ja teisi sarnaseid küsimusi oli veel. Suures saalis tõusis igast lauast jälle mõni inimene püsti vastates ühele küsimusele “JAA.” Ja kui lõpuks iga osaline seisis püsti, see analüüs näitas, et kuigi meid oli lauludeõhtule kogunenud küll vanu ja noori, Eestis ja Ameerikas sündinuid, ameeriklasi (sõbrad ja abikaasad), õpilasi, pensionäre, pillimehi, lauljaid ja teisi laagrilisi – meie hingi ja südameid seob kindlalt ja lõpmatult meie kallis kultuur ja kodumaa. Siis lauldi “Läbi päeva ja öö” – see on kui hümn neile, kes on sündinud väljaspool Eestit. See laul on nii ilus, et toob pisarad silmi.
Oligi aeg laagri lõpetamiseks. Tänusõnu oli palju ja kõik olid nende sõnade väärilised. Koguneti suurde sõprusringi, kus parem käsi oli üle vasaku ja lauldi unelaulu – olen homme parem, kui olin täna …
Nii lõppes Laululaager. Vesteldi veel sõpradega ja siis tuli asuda teele kodu poole – südames soe tunne ja põues ilusad mälestused!
Urve Põhi
