20 aastat pärast taasvabanemist tuleb nentida, et sovetiaeg on jätnud eesti rahvale praktilise ja mentaalse koorma, mida pärandatakse oma järglastele. ”Nõukogude inimeste” muteeritud geenid mõjutavad arengut ”Euroopa inimeste” suunas. Seda on märganud ka mõned mõtlevad eestlased. Lugesin hiljuti ühte selleteemalist kommentaari:
”Kuidas me ka ei tahaks, aga selle sovetiaegse seljakotiga ei suuda me hüpata ei Põhjamaade ega Euroopa reele. Sisejulgeolekurisk on ja jääb – isegi kui me selle seljakoti heeliumiõhupalliks nimetame (millega hetkel aktiivselt tegeletakse) ja teeme näo, et kott on kerge, mõne arvates isegi väga väärtuslik.
300 000 sovetitaustaga inimest määravad Eesti näo ja see ei ole enam see sõjaeelne Eesti, millelt saanuks sarnaseid strateegiaid kujundada. Tõsisem arutelu oleks sellest, kas liituda või tugevdada suhteid SRÜ või Venemaaga. Tegelikult toimub sisemine areng (integratsioon) just selles, mitte Lääne suunas. 50 okupatsiooniaastat on eestlasest passiivse ja vaikiva soveti teinud, kahjuks.”
See vastab suures osas minu muljetele. Pealegi pole Eestis ainult 300 000 sovetitaustaga venekeelset inimest. Neid on tunduvalt rohkem, peale venekeelsete ka eestikeelsed venemeelsed, Venemaa suhtes positiivselt häälestatud, näiteks Tiit Vähi ja teised endised parteilased-ärimehed.
Ka Ivan Makarov (www.hot.ee/raadius) on oma kolmapäevastes kommentaarides mures eestivenelaste hoiaku üle. Võrgukommen-taarides esineb üha teravam viha eestlaste vastu, keda tehakse maha igal võimalikul kombel. Sellele poleks vaja tähelepanu osutada, aga neid kommentaare loevad inimesed, kes lasevad end aegamööda mõjutada, mis ongi eesmärk. On aga tegemist vihkava ja vaenuliku kriitikaga selle üle, millest kriitikud ei oska ega taha aru saada.
Eesti poliitiline süsteem on tõesti stagneerunud, vajaks värskendamist. Võim mõjub korrumpeerivalt ja pikaajaline võim seda jäädvustavalt. Kus on aga opositsioon, kes oleks praegu teiste demokraatlike riikide eeskujul suuteline saavutama võimuvahetust? Nüüd katsuvad ka sotsiaaldemokraadid panustada venelastele, aga kas koos nendega võimu saavutamine ja nende Riigikokku aitamine tooks midagi paremat? Luban kogemuste taustal selles kahelda.
Korruptsiooni esineb igas ühiskonnas, näiteks sugulus- ja sõprussuhete mõju kaudu. Minu nooruspõlve Eestis oli loomulikult ka korruptsiooni, aga mitte nii laiahaardeliselt. Onupoja poliitikat harrastatakse igal pool. Oli tavaks, et advokaadi juurde või mujale abi otsima minnes võtsid maainimesed kaasa mune ja muud, mis anti ära kööki, see oli rohkem meelehea kui pistis. Minu tookordsed kogemused ei küüni kõrgemale tasemele. Taanis on mul aga pika-ajalised kogemused ja võimalused näha kulisside taha. Eks ole siingi korruptsiooni, aga see on suhteliselt tagasihoidlik ja toob avastamisel kaasa karmid karistused.
Eestis paistab aga korruptsioon olevat tavaline, võib-olla koguni seaduspärane? Vohab nähtavasti igal pool, mitte ainult poliitikas, vaid ka neis organites, mille ülesandeks on seda vältida, pidurdada ja avastada. Möödunud aastavahetus tõi rikkalikult näiteid jäämäe tipult.
Seda on ka Eestis tähele pandud. Tartu ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop käsitles neid probleeme kuus aastat tagasi konverentsil "Kristlikud väärtused Eesti poliitikas". Ta räägib Eesti ühiskondlikust ja moraalsest korruptsioonist, mis seisneb lojaalsuse kui kodanikuvooruse kadumises: "Korruptsiooni tingimustes kaotavad inimesed võime töötada ühiskondlike institutsioonide heaks, omahuvi muutub tegutsemise peamiseks motiiviks."
Sutrop ütleb, et Eestis ei ole mingit jõudu, mis taltsutaks siinsete inimeste küünilist egoismi.
Ta toob näiteks omaaegse eesti maarahva vana ühistegevuse ja vabatahtlikkuse kultuuriasutuste jm heaks, mis on läinud kaduma. “Ainult muusikategemise traditsioon on see, mis on säilinud ja seob meid esivanemate seltsitegevusega."
Ta selgitab neid probleeme Valle-Sten Maiste intervjuus: ”Margit Sutrop: meie ühiskond on julm ja egoistlik” (Sirp 18.02.2005). Selles on huvitav lisatähelepanek. Kui ülimaks väärtuseks tunnistatakse sallivus, siis tähendab see, et teisi väärtusi ei saa enam piisavalt kaitsta. Sest ei ole ju lubatud mõista hukka seda, kes meie väärtusi ei tunnista. See teeb meid aga täiesti kaitsetuks nende rünnakute eest, kes ise on sallimatud. Küsimus on, kas peaksime sallima sallimatust?
Lõpuks natuke minu enda teemal. Olen realist ja kõrge vanuse tõttu on minu tulevik üha kaugemal selja taga. Püüan Eesti ajalugu ka Euroopa kontekstis paigale panna, mitte seda mõne Eesti targa eeskujul redutseerida semantiliseks diskussiooniks: mis tähendab sõna ”okupatsioon”? Selle üle võib kirjutada sadakond lehekülgi, seejuures unustades selle olemuse ja tulemused.
Vello Helk
