“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991.” Eesti Kirjandusmuuseum 2013. 331 lk.
Tundub, et just selles seisabki kõne all oleva raamatu eripära, et selle leheküljed pole veel koltuda jõudnud.
Nimekate literaatide kirjavahetust on trükis avaldatud varemgi, kuid enamasti pärast asjaosaliste surma. Nii Kaplinski kui Grabbi on aga veel mitte ainult elus, vaid ka aktiivselt loominguprotsessis. Mõlemalt võib veel ühtteist üllatavat oodata. Ei tundu tõenäoline, et kumbki neist oleks lausunud oma viimase sõna.
Teine element, mis tohiks lugejale huvi pakkuda, on ajajärk, milles kirjavahetus aset leidis. Aastanumbritel on siin ülimalt oluline tähtsus. Rääkimata eri maailmadest, kus kumbki osapool elas. Füüsilises sund-eraldatuses püüti luua vaimseid sidemeid, mille vahele raudeesriide ehitamine nõudis paigaldajailt suuremat pingutust ning täiel määral ei õnnestunudki.
Kaks tugevat intellektuaali, laialdaste huvide ja suure eruditsiooniga kirjameest vahetasid mõtteid hulga pikki aastaid, mitte ainult kirjanduslikel, vaid ka filosoofilistel, üldinimlikel ja isegi poliitilistel teemadel. Viimase osas, tõsi küll, piirdudes peamiselt USA välispoliitika kritiseerimisega. Ka pagulaste välispoliitika, mis tihti vägisi kipub sisepoliitikaks kujunema, ei pääse kriitikanooltest.
Kolmas märkimisväärne element on, et mõlemad osapooled olid teadlikud, et nende kirjavahetust jälgib KGB valvas silm. See endastmõistetavalt mõjustas teatud määral kirjavahetuse iseloomu. Riskiti ja püüti lubatavuse piire kombates sellest närvide mängust võitjana välja tulla.
Kaplinski eessõnast paar iseloomustavat väljendit: „…usun, et saan neist pagulastest aru, saan aru isegi vanainimesest, kes ei salli punast värvi lambivarju… Aga minule ja paljudele minutaolistele noortele selles okupeeritud Eestis tundus, et meie vastu ei olda sealpool õiglased… Ei saa ju vange, saati veel vangideks sündinuid süüdistada selles, et nad vangis on. Ja pole ehk õige keelduda vange külastamast protestiks vanglarežiimi vastu.“ Edasi: „…me ei saanud vaadata mööda riigist, süsteemist, milles elasime. Kuid elama selles me pidime. Ja kes tahtis meiega suhteid pidada, pidi suhteid pidama ka selle süsteemiga.“
Teise osapoole kohta ütleb raamatu koostaja Sirje Olesk, et Grabbi suur idee on olnud ühtse eesti kirjanduse idee. Tsiteerigem Udo Uibot: „Külma sõja ajal kahe leeri vahel vangerdamine toimus tahes-tahtmata poliitika malelaual ning selles mitte just meeliülendavas partiis tuli säilitada kainet meelt ja külma närvi. Jääb mulje, et Grabbil õnnestus see üsna hästi, aga tont seda teab, niisugustes asjades ei saa kunagi kindel olla.“
Jah, tont seda teab. Siinkirjutaja tagasihoidliku hinnangu kohaselt ei ole ühtse Eesti idee ikka veel teostunud, ei kirjanduslikus ega üheski teises mõttes. Selle nimel tuleb mõlemal pool veel palju pingutada. See on aga juba sootuks teine teema. Praegu kinnitagem, et antud teose puhul on tegemist kultuuriloolise rariteediga, mis tohiks igale eesti kirjandust armastavale inimesele huvi pakkuda.
Eerik Purje
