Isapoolse vanaisa lapsepõlves söödud toit võib mõjutada isegi nende lapselaste suremust. Omal ajal rohkem süüa saanud vanaisade järeltulijad surid teistest varem ja haigestusid ka sagedamini vähki, leiavad Rootsi teadlased.
“Oleme harjunud, et geenid on pärilikud. Veidi uudsem on idee, et üle mitme põlvkonna saab olla pärilik ka nende avaldumine. Eeskätt seostatakse seda traumade ja toitumisega,” selgitas uurimuse juhtivautor Denny Vågerö, Stockholmi Ülikooli meditsiinilise sotsioloogia professor.
Näiteks on varem leitud, et II maailmasõja ajal Hollandis nälga kannatanud emadele sündinud laste kehakaal oli hilisemas elus tavapärasest suurem ning nad haigestusid näiteks sagedamini diabeeti ja skisofreeniasse. Vågerö ja tema kaaslaste analüüsist tuleb välja, et oma jälje võivad jätta ka helgemad ajad.
Rohkem küllusliku saagi kui ikaldustega aastaid kogenud vanavanemate meessoost lastelaste suhteline üldine suremusrisk kasvas 50 protsenti. Nende vähirisk oli ligikaudu kolm korda kõrgem. Vähemalt ühe eelneva uuringu põhjal seostub külluse ajal sündimine ka lastelaste suurema riskiga surra diabeedi tõttu. Seda teadlasrühm töös ei märganud. Pea 290 surma vihjasid aga, et külluslikul ajal elamine kergitab poegade diabeeti haigestumise riski.
Võimaliku põhjusliku mehhanismi kohta ei oska teadlased öelda veel midagi põhjapanevat. Samuti rõhutas professor, et seose olemasolu peaks enne selle teadmiseks võtmist uurima sõltumatud töörühmad, soovitatavalt võttes aluseks teise andmekogumi. “Evolutsioonilises mõttes on igal juhul väga raske näha, et selline mehhanism oleks millegipoolest kasulik,” viitas Vågerö.
Teadlasrühm lähtus üle mitme põlvkonna Uppsalas tehtud vaatlusliku uuringu käigus kogutud andmetest. Selle vältel jälgiti ligi 12 000 aastatel 1915–1929 sündinud inimest ja nende järeltulijaid. Analüüsides kaasati neist 9000. “Siinkohal on Eestil võimalus maailmas silma paista, kui andmete kogumist endise hoolikusega jätkate,” soovitas professor.
Vågerö nentis, et teisi sama kaugeleulatuvaid andmestikke nagu Rootsis maailmas eriti ei leidu. See raskendab epigeneetilise mõju uurimist. “Me ei pruugi olla päris kindlad, kuidas neid muudatusi edasi antakse, ent mõjutavad seda, kuidas me evolutsiooni mõistame, tervisehoiule mõtleme ja milliseid meetmeid peaksime rakendama kehvemal stardipositsioonil olevate laste toetamiseks,” laiendas Vågerö.
Professor rõhutas, et nähtud muutustes süüdistada näiteks taimekaitsevahendeid ei saa. Keemilisi herbitsiide ja pestitsiide kasutati 19. saj. lõpuni väga harva.
Nii nüüd ilmunud uuring kui ka eelnevad loomadega tehtud katsed viitavad, et esmajoones mõjutavad epigeneetilised muudatused meessoost lapsi. “Tundub tõenäoline, et keskkond muudab enne puberteeti poiste, mitte tüdrukute sugurakkude liine. Sellisel juhul saaksid need edasi kanduda ka järeltulevatele põlvedele. Selle üheselt tõestamiseks inimestega aga muidugi otseselt katseid tegema ei hakka,” sõnas Vågerö.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
VES/ERR
