Demokraatlikus ühiskonnas vahetuvad valitsused reeglina valimiste tulemusena, Eesti põhiseaduse kohaselt iga nelja aasta tagant. Kui sellest reeglist kõrvale kaldutakse, on tavaliselt tegu tõsise poliitilise valitsuskriisiga.
Kas Eestis on praegu tekkinud valitsuskriis? Pigem vastupidi, sisepoliitiliselt on Eesti elanud vaatamata üleilmsele majanduskriisile üsna stabiilset, isegi stagneerunud aega.
Juhtiv valitsuspartei, kel endiselt eksitavalt nimeks Reformierakond, on kogu Ansipi-aja kogu jõust hoidunud kõigist hädavajalikest reformidest (haldus, haridus, valimisseadustik, riigireform jt) ja ilmselt tänu paadi paigalhoidmisele säilitanud rekordilise võimupositsiooni.
Miks siis teatas üheksa-aastase valitsemisstaažiga peaminister ühtäkki oma tagasiastumisest vastlapäeval, napilt aasta enne regulaarseid parlamendivalimisi? Eelmiste valimiste järgselt sõlmitud koalitsioonileping Isamaa ja Respublica Liiduga kehtib ju järgmiste valimisteni 2015 märtsis.
Valitsusel pole hiljuti olnud ühtki suuremat tüliküsimust. Riigis ei ole kriisi, välja arvatud pidevad suhtlemisvead valitsuse ja valijate vahel, mis muidugi võivad viia poliitilise kriisini, aga asi on tõelisest valitsuskriisist siiski kaugel. Eesti on tulnud majandussurutisest välja kiiremini ja paremini kui paljud naabrid ja saatuskaaslased.
Põhjus on paraku puht parteiline, mitte riiklik. Reformierakonna toetusprotsent on katastroofilises languses, varasema esikoha asemel ollakse nüüd toetustabeleis veel vaevu kolmas parlamendierakond.
Opositsioonil (Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid) on juba mõnda aega kokku rohkem toetust kui Reformil ning Isamaa ja Respublica Liidul.
Võiks ju küsida, ehk taandub peaminister aumehena seepärast, et anda kasvava toetusega erakondadele võimalus hädatarvilised reformid lõpuks ära teha? Hoopiski mitte. Peaministri erakonna soov vahetada äkitselt keset valimisperioodi peaministrit (ja võimalik, et ka koalitsioonipartnerit) johtub tegelikult erakondlikust eralootusest tõsta selle vangerdusega partei langevat toetust enne järgmisi valimisi.
Nii lepitigi kusagil kambakesi omavahel kokku, et Andrus-poiss läheb Brüsselisse eurokomissariks ja Siim-poiss tuleb sealt tagasi Tallinna ja hakkab taas peaministriks. See meenutab tõesti Putin-Medvedjevi võimuvangerduste stiili, nagu märkas Andres Herkel.
Ja nii lihtlabasel viisil antigi lihtrahvale allapoole teada tublis, tagurlikus tagatoa-stiilis: Reformierakonna juhatus volitab Siim Kallase uueks peaministriks.
Justnagu Eesti polekski demokraatlik riik, kus vastavalt põhiseadusele nimetab president peaministri pärast läbirääkimisi kõigi poliitiliste jõududega. Suhtekorralduslikult püüti küll tagantjärgi oma järjekordset ülbusviga siluda, aga kahju oli juba sündinud ja süvenenud, sest praeguse peaministri üldine suhtlemisstiil ongi olnud hämmastavalt sotsiopaatiline.
Viimane värskeim näide selle kohta oli Andrus Ansipi arrogantne vastus 20 lugupeetud ja tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelase algatusele Elamisväärne Riik http:/-/algatus.ee/ Ansip vastas ajakirjaniku küsimusele, et ta ei kavatsegi seda avalikuks diskussiooniks mõeldud teksti lugeda, sest allakirjutanute hulgas olla isikuid, kes talle ei meeldi.
Samamoodi halvustas ta äsja IRL ridadesse astunud tuntud ajakirjaniku Anvar Samosti positiivset valimisplatvormi „Anname Eestile uuesti eesmärgi“. Ainult väga eraklik eraisik võib lähtuda sellest, mis talle isiklikult meeldib või ei meeldi, mitte Eesti Vabariigi peaminister. Siis on tal tõesti tagumine aeg erru minna.
Mõlemad asjaosalised on väljendanud juba pikemat aega oma tüdimust ja väsimust: Siim Kallas tahab ära tulla Brüsselist, kus ta on pidanud erinevaid ameteid juba ligi kümme aastat, ja Andrus Ansip on väsinud pikast Eesti-valitsemisest, nagu ta teatas juba kaks aastat tagasi ega taha erakonda enam uutele valimistele juhtida.
Seepärast võib küsida, mis me nende kahe väsinud poliitikuga peale hakkame? Miks peaksime neid vaeseid väsinud mehi veel edasi kurnama ja nimetama neid uutele vastutusrikastele ametikohtadele, kus läheks vaja just uut energiat, uusi ideid ning jõulisi reforme?
Mis puutub endisesse peaministrisse Siim Kallasesse, siis on ta kindlasti palju parem, aga ka kavalam suhtleja kui seda on põrpiv, ent otsekohene Ansip. Esimesed usutlused, mis Siim Kallas andis pärast vangerduskava avalikustamist, annavad lootust, et juhul, kui president nimetab tema peaministri kandidaadiks, võib tal olla eeldusi suhelda avalikkusega empaatilisemalt kui Ansip seda suutis.
Samas on Kallasel taagana kaelas mitu vana pangandusskandaali, millest üks, VEB-fondi küsimus, on just praegu uurimise all. Samuti ei ärata usaldust nn esireformari taaskordne kinnitus, et haldusreformiga ei kavatse ta küll valitsusjuhina tegelema hakata. Nii pole sugugi kindel, et erakondlikust erahädast tingitud valitsusvangerdus Reformierakonnale suure reitingutõusu kaasa toob.
Ega Eesti kõige kõrgema euroametniku Siim Kallase ootamatu lahkumine ennetähtaegselt, enne ametliku tööaja lõppu Euroopa Komisjoni transpordivoliniku kohalt pole ka sugugi korrektne ega tavakohane. Sellele on tähelepanu juhtinud europarlamendi saadik Indrek Tarand, kes kahtleb ühtlasi selleski, kas Ansipi nimetamine eurokomissariks ikka käiks nii hõlpsasti kui Reformierakonna tagatoas kambakesi plaaniti.
See koht võib jääda kuni järgmiste valimisteni tühjaks võis siis võetakse see koht Eestilt üldse ära. Kokkuvõttes võib küsida, kas on ikka riigimehelik, st Eesti riigi ja/või Euroopa Liidu huvidest lähtuv samm jätta nii oluline koht Brüsselis pooleks aastaks tühjaks või küsimärgiks ühe väikeriigi ühe erakonna langeva reitingu tõttu?
Ja isegi kui Ansip (või keegi teine) sinna lühikeseks ajaks nimetatakski, mida olulist suudaks ta selle ajaga ära teha?
Võimuvangerdus on elektriseerinud ja hõivanud veebruaris kogu Eesti sisepoliitika, kõik parlamendierakonnad, ministrid ja saadikud kaaluvad nüüd oma võimalusi võimalikeks kohavahetusteks või püsimajäämisteks. Iga päev tuleb erinevaid sõnumeid, mis kord kinnitavad ja siis jälle külvavad kahtlusi, kas senine koalitsioon jätkab või tekib uus.
Valitsusel pole aega valitseda ega tegeleda Eesti sisuliste probleemide lahendamisega, kogu aur läheb persooniprobleemidele ja sisemistele võimumängudele.
Hea, et vähemasti President keskendus aastapäevakõnes Eesti tulevikule ning analüüsis konstruktiivses vaimus kolme olulist võtmeteemat: haridus, tervis ja julgeolek. President Ilves rõhutas mitu korda, et „mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii“. See tähendab, et Eesti peab olema veelgi ideerikkam ja avatum. Eesti peab teistest ette jõudma: „Olla ees. Jäädagi ette.“
Küsimus on, kas aasta enne korralisi valimisi esilekutsutud valitsusvangerdus viib Eesti edasi?
Sirje Kiin
