Märtsi esimesel nädalal oli Tallinn konverentsiderikas ning ma osalesin kõigil: „Naised poliitikas“ Riigikogu konverentsisaalis, „Eesti Naiste Kongress“ Rahvusraamatukogu suures saalis, „Eesti Kodanike Kongressi 30. aastapäeva kontsertaktus“ Estonia kontserdisaalis ja „Naiste õigus olla“ Siseministeeriumi suures saalis. See andis hea ülevaate vabaühenduste teemadest ja tegevusest, eriti kuna olen aastaid ise olnud nendega seotud.
Käesolevaga tahan kommenteerida Tunne Kelami sõnavõttu Eesti Kongressi 30. aastapäeva tähistamisel. Kahtlemata oli kodanike komiteede loomine oluline osa tervest vabaduseliikumisest, mis lõppes edukalt riigi taasiseseisvumisega. Need inimesed, kes registreerisid ennast Eesti kodanikena näitasid üles julgust ja ka arusaama, et riik koosneb kodanikest ja õiguspärasest rahvast ning riigi tegevuse eest vastutavad selle kodanikud.
Oma sõnavõtus läks hr Kelam paraku aga mööda nendest Eesti kodanikest, kes olid sunnikorras põgenenud läände Teise maailma sõja ajal ja kes panustasid välismaal meie riigi taasiseseisvumise püüetesse. Muuhulgas ta mainis, et taasiseseisvumise liikumine kannatas rahapuuduse all.
Ma pööran sellele sedastusele tähelepanu eesmärgil ennetada uute valgete laikude tekkimist meie ajaloos. 1989. aastal said Balti riikide vabadusliikumised hoo sisse. Särav üritus oli Molotov-Ribbentropi leppe 50. aastapäeval toimunud Balti kett, mis leidis maailmas laialdast tähelepanu ja tõi ka toetust Balti rahvaste pürgimusele. Et selleni jõuda, olid kodueestlaste kõrval tõhusat lobitööd teinud ka väliseestlased peamiselt USAs, Kanadas ja Rootsis, kus asusid suuremad kogukonnad.
Näiteks tegutses Eesti diplomaat Ernst Jaakson väsimatult Washingtonis, hõlmates sageli oma tegevusse ka mõistmistahtelisi ameeriklasi nagu näiteks jurist William J. H. Hough III. Ja ka Paul Goble’i tegevust ei tohiks lasta unarusse vajuda.
Välismaal elavad eestlased panustasid tollal kodumaal toimuvasse vabadusliikumisse ka rahaliselt, korraldades korjandusi ja muid sarnaseid üritusi. Kodanike komiteede tegevuses osalenud ERSPd, Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) ja Eesti Kristlikku Liitu toetati rahaliselt välismaal asuvate tugiorganisatsioonide kaudu, kelle hulgast tasuks mainida Väliseesti Muinsuskaitse Seltsi, Ülemaailmset Eesti Kesknõukogu Ühendriikides (ÜEKN) ja kirikukogudusi.
Pärast Teist maailmasõda ei läinud palju aega mööda asukohamaadele jõudmisest, kui eesti põgenikud hakkasid asutama rahvusorganisatsioone. Üks nendest oli ka ÜEKN, mis rajati 1955. aastal USAs. Nii kirjutas Laas Leivat ajalehes „Eesti Elu“ 2007. aastal: “Meie strateegia kodurahva eest vaba maailma foorumitel oli: anda teada, et me kunagi ei tagane oma tõotusest kasutada meile antud vabadust võitluse jätkamiseks nende eest, kes ei saa välja astuda endile õiguse ja vabaduse nõudmisega.”
Tean, et ÜEKN saatis taasiseseisvumise ühele hoovale, Kodanike Komiteedele 50,000 USD, mis oli väga suur summa tollase Eesti tingimustes, aga arvestatav ka dollari tollase ostujõu mõttes. Tõe huvides tasuks märkida, et annetajad Ameerikas summa tarvitamise kohta mingit tagasisidet ei saanud.
ÜEKN esimees Ülo Anson kirjutas mulle, et Rootsieestlaste organisatsioon “oli määratud kohapeal summa kulutusi jälgima, aga ka see ülesanne jäi puudulikuks. Ja kui ma kohapeal Eestis pärisin selle raha tarvitamise ja aruande kohta, siis öeldi mulle, et kõik info on Riigiarhiivis, ning ma võivat seda sealt otsida”.
Mäletan ka, et Väliseesti Muinsuskaitse Selts toetas EMS-i. Kuulduste kohaselt rändas osa nendest summadest teadmata aadressil. Eks EMS teab lähemalt rääkida, kuidas tolle rahaga ümber käidi.
Esimese Eesti Kongressi 499 hääleõigusliku liikme hulka kuulus 35 välisEestist valitud liiget. Nende hulgas ka pastor Thomas Vaga, kes pidas kongressi lõpupalvuse.
Rõõm on sedastada, et kaheksakümnendate aastate vabadusliikumises osalesid eestlased välismaal ja eestlased okupeeritud Eestis üksmeelselt. Tagantjärele on raske hinnata, kui palju keerulisem või valulisem kogu see protsess oleks olnud ilma taolise koostööta.
Väliseestlased oma teavitamiste ja valgustustööga asukohamaade võimukandjate hulgas poleks kuhugi välja jõudnud, kui kodueestlased poleks protestima hakanud ajaloolise ülekohtu vastu ning nõudma riigi iseseisvuse taastamist. Samal ajal oleks kodueestlaste jõupingutusi võidud hoopis teisiti tõlgendada, kui väliseestlased poleks oma asukohariikide valitsusi kriitilistest asjaoludest teavitanud.
Kokkuvõtteks võib sedastada, et välis- ja kodueestlaste koostöö iseseisvuse taastamisel oli edukas ja rahvuslikust seisukohast tähelepanuväärne ning seda ei tohiks unustada ning ajaloo valgeks laiguks värvida.
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog