28. veebruaril tähistati Baltimore Eesti Majas Eesti Vabariigi 98. aastapäeva piduliku aktuse ning ühise õhtusöögiga. Juba paar päeva varem olid juhatuse liikmed liikvel, et Maja valmis seada külaliste vastuvõtuks. Pühapäeva hommikul tehti viimased ettevalmistused ning küpsetati kringel ja valmistati maitsev lõunasöök.
Varasel ennelõunal hakkasid külalised saabuma, enamus Baltimore lähiümbrusest, kuid mõned ka kaugemalt. Tore oli näha sõpru ja tuttavaid, keda polnud ammu kohanud. Kahjuks ju pole Baltimore Eesti Majas olnud viimasel ajal üritusi, kus võiks kohata neid, keda igapäevaselt muidu ei näe. Kuid seda toredam oli kõiki näha ning nii saabujad kui korraldajad olid elevil, et koos tähistada meie isamaa sünnipäeva.
Aktuse juhatasid sisse Baltimore Eesti Kooli lapsed, kes tõid saali Eesti ja USA lipud ning ühiselt lauldi USA hümni Silvi Valge klaverisaatel. Teadustaja Christian Einberg tutvustas Agu Etsi, kes on EELK Baltimore Markuse koguduse nõukogu esimees ning kes ütles palvuse. Agu Ets jagas kokkutulnutega jumalasõna ning tuletas meelde, et Eesti iseseisvuse väljakuulutajad usaldasid meie maa ja rahva kestvuse Jumala hoole alla, mida kinnitame riigi hümni kolmanda salmi palvesõnadega: “Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!”. Ka peatus kirikunõukogu esimees oma palves mõttel, et vabadust ei saa võtta endastmõistetavana, sest idanaaber teeb jätkuvalt kurja häält. Kuid Eesti kaitsejõud ja kaitseliit töötavad koos NATO liitlastega ning nende kohalolek aitab kaitsta meie iseseisvust. Oma sõnavõtu lõpetas Agu Ets peapiiskop Urmas Viilma sõnadega (öeldud vabariigi aastapäeval Eestis): “Soovin kõigile väärtustatud minevikku, rõõmsat ja tegusat olevikku ning õnnistatud tulevikku!” ning Meie Isa palvega.
Avasõnaks astus pulti Mart Kuhn, kes esindas Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoori. Ta meenutas eelnevat aastat, mil suure lumesaju tõttu jäi aktus pidamata. Kuid samas tundis rõõmu, et Maja veel siiski olemas on ning ka kool püsib. Mart Kuhn meenutas oma lapsepõlve, mil ta ise New Yorgi Kooli õpilasena Baltimore Eesti Kooli külastas. Ning nüüd aastaid hiljem saab vaid tõdeda, et eestlus ikka püsib. Kõigil meil tuleb end hoida kursis Eesti uudistega, olla teadlik ning jagada oma teadmisi. Segakoori esindajana meenutas ta kauaaegset koori dirigenti Mati Tammarut, kes eelmisel aastal sellest kohast loobus ning asemele asus Tjorven Hairfield.
Tervitused Eesti Rahvuskomiteelt Ühendriikides edastas organisatsiooni esimees Marju Rink-Abel. Ta mainis, et viimastel aastatel meie Vabariigi Aastapäeva tähistamistel on meeleolu ja heameel Eesti saavutuste üle täiesti teine kui oli Nõukogude Eesti ajal. Me võime uhked olla, sest Eesti maine on kõrge ja seda kuuleme nii Ameerika valitsuse esindajatelt kui võime lugeda ka siinsetest uudistest ja ajakirjandusest. Kuid jälgides viimase aja sündmusi maailmas, sõdasid ja kriisikoldeid, eelkõige mis toimub Ukrainas ja Süürias, näeme, et Venemaa propaganda ning valed on endiselt maailmas levinud ning lääneriikide lootus sellega diplomaatilisel teel toime tulla pole palju edu saavutanud. Ning Euroopa Liidu püüe toime tulla Süüria ja Afganistani põgenikega võib liidu hoopis lagundada sisevastuolude tõttu. Ka tõdes Marju Rink-Abel, et sellist presidendi valimiskampaaniat pole Ameerikas varem nähtud, kus vaen kahe poliitilise partei vahel takistab valitsemist ja ei võimalda kompromisside saavutamist. Kõik need tegurid mõjutavad ka meie kodust Eestit ning jätkuvalt on õhus oht meie suurelt idanaabrilt, kelle provokatsioonid, sõjalised manöövrid, spioneerimine ja ähvardused aina kasvavad. Kuid siiski paistab, et nii USA kui NATO on hakanud Baltikumi kaitsmist tõsisemalt võtma, suurendades kaitsekulutusi ning tugevdades sõjaväe varustust ja vägesid nii Baltikumis kui Poolas. ERKÜ jälgib jätkuvalt sündmusi ning peab kontakti kongressiliikmetega ja valitsuse staapidega ning edastab neile meie seisukohti. Samuti tehakse koos-tööd teiste Washingtoni organisatsioonidega, kelle sihid on samad kui meil. Marju Rink-Abel tänas kõiki, kes on ERKÜ-t toetanud ning kutsus inimesi osalema 5. novembril San Franciscos aset leidval aastakoosolekul.
Järgnevalt austati meie kahte teise maailmasõja veterani Evart Sarapikku ja Aado Vaigrot, seistes püsti, kuni kooliõpilased neile lilled rinda kinnitasid. Kava jätkuski Baltimore Eesti Kooli õpilaste ettekandega. Koolilapsed tegid Lea Kiige juhendamisel ning vanemate abiga lühikesed ülevaated igast Eesti maakonnast, rääkides ajaloolistest faktidest ning tuntuimatest inimestest. Maakondade tutvustus kõlas järgmiselt: Saaremaa – Kristina Einberg, Setomaa-Petserimaa – Katelyn Fullerton, Pärnumaa – Kristina Einberg, Võrumaa – Katelyn Fullerton, Viljandimaa – Lukas Einberg, Tartumaa – Aleks Popa, Valgamaa – Lukas Einberg, Läänemaa – Heili Deaton, Järvemaa – Lukas Jester, Virumaa – Heili Deaton, Harjumaa – John Jester. Iga õpilase eestikeelset tutvustust saatsid lavale pandud ekraanilt slaidid vastavate fotodega. Kogu esitus oli väga ilusti ette valmistatud ning huvitavalt ette kantud, koolilapsed olid teinud ära väga tubli töö. Publik tänas nende etteastet pika ja tugeva aplausiga! Kooliõpilaste esinemisele järgnes ühislaul “Eesti lipp” Silvi Valge klaverisaatel.
Aktuse teadustaja Christian Einberg tutvustas peakõnelejat Marcus Kolgat, kes pidi juba eelmisel aastal meile esinema, kuid lubas ka sel aastal tulla. Marcus Kolga on Main Address Filmimees autor Torontost ja Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esmees. Ta on rahvusvaheliselt hinnatud dokumentalist, side- ja brändi strateeg, ajakirjanik ja poliitiline aktivist. Hr Kolga tööd on ilmunud trükis, televisioonis, teatris ja internetis. Tema filmid “GULAG 113” ja “Sinking the Gustloff” on saadaval Põhja-Ameerikas ja ka Euroopas ning viimane dokumentaalfilm “Outside the Sphere” uurib Balti kogukondade ajalugu Põhja-Ameerikas.
Oma sõnavõttu alustas Hr Kolga tänuga Baltimore inimestele, kes on eestlust läbi nii mitme aastakümne edasi kandnud. Ta meenutas, kuidas ta lapsena käis mitmeid kordi aastas Washingtonis, kus elas ta tädi koos abikaasa Ilmar Külvetiga. Puutudes läbi tema kokku Ameerika Hääle ja ajakirjaniku tööga, jättis see talle eluaegse sügava mulje ning teades, et seda häält kuuldakse ka üle ookeani raadiolainete teel Eestis, tõi Marcusele eestluse ja teadmise, et ka tema on eestlane, ligemale. Marcusel on mitmeid isiklikke mälestusi seoses Baltimore ja selle ümbruskonna inimestega. Mitmed tema sõbrad on ju siin üles kasvanud ja ka tema ise on Baltimore Eesti Maja laval rahvatantsu tantsinud. Ta rõhutas, kui oluline on olnud siinsete vanemate eestlaste panus, et säilitada eesti keelt, meelt ja kultuuri, kandes seda edasi oma lastele ja lastelastele. Kõik see aitab rikastada kogu meie Põhja-Ameerika eestlust. Ta meenutas oma lapsepõlvest, et kui tema koolikaaslased veetsid suvel aega naabrilastega mängides, siis tema käis eesti lastelaagrites sõpradega Baltimorest, Washingtonist, Virginiast, New Yorgist ja mujalt. Seega – tema põlvkond on tänu sellele väga globaalne.
Marcus lisas, et eesti kogukond on tugev ja selle juured on kasvanud sügavalt ja laiali üle Põhja-Ameerika. See toetab kogukonna tegevust ja kindlustab, et meie rahvas ja Eesti ise paistab Ameerika, Kanada ning Eesti poliitikutele silma. Kuid me peame oma kogukonna eest hoolitsema ja üksteist hoidma. Eriti praeguses olukorras, kus proovitakse meie rahvast kodumaal keerutada igati moodi Kremli poolt toetatud propagandaga. NATO ja rahvusvahelised poliitikud on mures, et Putin võiks Balti riike rünnata. Eelmine aasta, paar päeva peale seda kui ta pidi meiega rääkima – lumi kahjuks takistas aktust – juhtus üks sünge sündmus, mis peaaegu kustutas paljude meie lootused, et Venemaal võiks kunagi demokraatia ja vabadus valitseda. Kustus ka unistus, et Eestil võiks kunagi olla stabiilne sõber ja partner idapiiril.
Hr Kolga rõhutas ka, et Kanada eestlased on oma eestiteemalises selgitustöös valitsusele ja poliitikutele palju eeskuju võtnud Karl Altau ja JBANC-i tööst Ameerikas. Kahtlemata aitaks ka tihedam suhtlemine välismaa Eesti kogukondade ja Eesti valitsuse vahel. Meil on väga tublid saadikud, kes suhtlevad väga hästi kohalike kogukondadega. Aga vaja oleks rohkem. Ehk võib-olla peaks olema saadik Eestis. Keegi, kes saaks välismaal elavate eestlaste muresid ja probleeme Eesti valitsusele esitada ja kes suudaks valitsusele meie kogemusi ja abi pakkuda, et Eestit aidata. Välismaa eestlastel peaks olema vähemalt üks saadik, kes meid esindaks Riigikogus. See pole mingi unikaalne mõte. Nii Prantsusmaal kui Itaalial on sellised saadikud. Väikese riigina peaksime ära kasutama oma kõik võimalikud inimressursid.
Kõne lõpus peatus Hr Kolga ka teemal, et Okupatsioonimuuseum nimetatakse ümber VABAMUks ning et tehakse ka sisulisi muutusi ekspositsioonides. Ta kordas ühe eesti tipppoliitiku mõtet, et me oleme olnud 25 aastat taas oma maa peremehed, kuid eestlastel on oht minevikku tarduda, lohutades end ajatu tarkusega, mille järgi tulevikuta elab see, kes minevikku ei mäleta. Tänase päeva aktusega aga tähistame me Eesti 98. aastapäeva ning oleme tänulikud esiisadele, kes vabaduse välja võitlesid, astudes vastu nii kommunistidele kui sakslastele. Kuid me ei tohi kunagi unustada ei sõja õudusi ega repressioone, inimeste kannatusi kodust kaugel ning kodude mahajätmisi, et võõrastel maadel uut elu alustada. Ning kõike seda tuleb edasi anda ka meie lastele.
Marcus tänas kutse eest rääkima tulla ning koos tähistada 98 aastat Eesti Vabariiki. Olgem edasi tublid ning võidelgem koos edasi.
Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor Tjorven Hairfieldi juhendamisel laulis kolm laulu: Urmas Sisaski “Ood armastusele”, Rene Eespere “Kojutulek” ja Urmas Lattikase “Väke maa”. Esitus oli väga kaunis ning meeliülendav ning kohalolijad tänasid lauljaid tugeva aplausiga.
Aktuse lõppsõnaks asus pulti Baltimore Eesti Organisatsioonide Bülletääni toimetaja Vilve Ladon. Ta tänas kõiki esinejaid ja sõnavõtjaid, eriti Marcus Kolgat, kes oli kohale tulnud Kanadast. Ka kiitis ta Baltimore Eesti Kooli laste väga kena ning hästi ettevalmistatud esitust Eesti maakondadest. Samuti lisas ta, et pole tähtis, kus me elame, eestlased hoiavad alati kokku ning tehes oma igapäevatööd või suheldes oma asukohamaa sõpradega, tutvustame me Eestit ka teistele.
Teadustaja Christian Einberg palus kõigil lippude väljaviimiseks ja Eesti hümni laulmiseks püsti tõusta.
Peale aktust jätkus pidu allkorrusel “Kuld Lõvis”, kus perenaised pakkusid maitsvat õhtusööki ning magustoiduks sooja kringlit. Avatud oli baar ning sealt leidsid endale kõik midagi sobivat ka joogipooliseks. Tore oli jälle sõpru-tuttavaid üle tüki aja näha, eriti neid, kellega igapäevaelu eriti kokku ei vii. Juttu ning muljetevahetamist jätkus mitmeks tunniks. Jääb vaid tänada Seltsi juhatuse liikmeid ning abilisi, kes kõik ette valmistasid ning pärast pidu jälle koristasid. Ning suured tänud kõigile kohaletulnutele, kelleta poleks seda pidu olnud.
Vilve Ladon
