Kakerdaja raba Albu vallas Kõrvemaal. Foto: puhkaeestis.ee
Eesti rahvuslikuks uhkuseks peetud soode hulk on 60 aastaga drastiliselt vähenenud.
„Silmapiirini laiuvad rabamaastikud, maalilised laukasilmad ja sügisesed rabavärvid on pilt, mida enamikus Euroopa paikades enam ei kohta. Eestis katavad sood umbes viiendiku kogu maismaast,” ütleb kaunis tutvustus Eesti ametlikus turismiveebis puhkaeestis.ee. Ilmselt peab reklaamlauseid ümber kirjutama hakkama, sest reaalsus on märksa nukram.
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) tehtud uuringust selgub, et sood katavad tegelikult alla 5% (250 000 ha) Eesti territooriumist ja nende pindala on pea kolm korda väiksem kui 1950. aastatel. ELF-i märgalade programmi eksperdi Jüri-Ott Salmi sõnul on see kahanemine drastiline muutus, mida püütakse edaspidi pidurdada.
Laiaulatusliku märgalade inventari tulemustest lähtuvalt hakatakse töötama ohustatud paikade kaitse alla võtmise nimel ja ligi 12 000 hektarit endist soomaad üritatakse taastada. Madal- ja allikasoode ulatuslikuma kaitse alla võtmine võiks Salmi arvates olla üks prioriteet. Suurtest rabadest on üle 90% kaitstud kõrge looduskaitselise väärtusega.
Liigid võivad hävida
Suurim murekoht ongi Salmi sõnul madal- ja allikasoode hävimine, sest neid on viimase 60 aastaga ligi kolm korda vähem. See ei ole oht ainult soode säilimisele, vaid ka neis elavatele liikidele. Näiteks on Saaremaa allikasood maailmas ainukene kasvukoht robirohule ja soode kadumisega sureks ka kogu taimeliik.
Soode hävimise põhiline põhjus on kuivendamine põllumajandus- või metsandusmaana kasutamiseks. ELF-i projekti tulemusi kajastav raamat ütleb, et paljudes rabades kaevandatakse turvast ning rannikul ja lammidel asuvaid märgalasid mõjutavad oluliselt põllumajandus ja asulate laiendamine. Selle tõttu on väga vaja märgalade arukat majandamist ja kaitsestrateegiat.
Kuivendamine võttis eriti suured mastaabid 1960-ndatel, kui kasutama hakati suuri masinaid. Salmi sõnul ei kuivendatud süstemaatiliselt ja tegevuse tulemuslikkusest ei olnud täielikku ülevaadet. Tollal metsamaa tarbeks kuivendatud aladel pole praegu õnnestunud korralikku metsandust arendada. Kuna madal- ja allikasoodes on turbakiht õhukesem, kannatasid just need majanduslike huvide tõttu kõige rohkem.
Uuringus seisab, et teine soid mõjutav tegur on õhusaaste suurenemine, mis põhjustab turbasambla hävinemise ja peatab turba ladestumise.
Salmi sõnul on ka nn must stsenaarium, kus Ida-Virumaa põlevkivikaevandused hakkavad laienema soode territooriumile. „Hetkel ei ole veel mindud kaitsealade alla, kuid jõutud on nende piirini,” ilmestas ta ohtlikku olukorda. Isegi kui kaevandused otseselt kaitsealadeni ei jõua, mõjutab nende tegevus siiski soid märgatavalt. „See on tulevikus suur oht ja me peame otsustama, kas Eesti suudab kaitsta Euroopa ühte vähest looduslike soode kodukohta,” sõnas Salm.
Esimesed alad, mis võivad kaevanduste laienemise tõttu hävida, on Puhatu, Muraka, Sirtsi ja Agusalu soostikud Ida-Virumaal.
Eestil seisab ees ka uute turbakaevanduste valik, kuna praegused maardlad hakkavad ammenduma. Koostatud ülevaade annab aluse otsustamiseks, millistes piirkondades võiks kaevandamine kõne alla tulla ja millistes mahtudes.
ELF-i korraldatud projektide raames inventeeriti kokku 14 797 ala, millest 9286 olid sood ja 689 osalt soid hõlmavad märgalad. Töö tulemusena on Eestil esimest korda täielik ülevaade kõigi Eesti soode looduskaitselisest seisundist ja väärtusest.
Uurimuses vähendatakse suuresti seni arvatud soode mahtu ja järeldatakse, et ligi 17% Eesti territooriumist on kaetud soostuvate rohumaade ja metsadega, soometsadega, kõdusookoosluste, kaevandamisega ammendatud turbaalade ja muude (endiste) turbaaladega.
Positiivsemast küljest tõdetakse ELF-i uuringus, et kuna nn madala väärtusega alad kvalifitseeriti sageli mitte soodeks, vaid soometsadeks ehk puistuteks, on siiani säilinud sood väga väärtuslikud.
Eestis asuvad ühed Euroopa suurimad rabad
Eesti looduse pärliks on suured rabad, millesuguseid leidub Euroopas vähe. Rabad on soode arengu viimane aste, kus turbapind on paks ja sellel kasvavad taimed saavad oma toitained üksnes sademeveest. Eesti suurim raba on Kuresoo, mis laiub Soomaa rahvuspargis üle 110 ruutkilomeetri.
Ametlikult asub Eesti looduslike rabade kogupindala poolest Euroopas Rootsi ja Läti järel kolmandal kohal. Uusi andmeid arvestades jääme aga alla ka Soomele. Lätis on aga suurrabade hulk ja pindala palju väiksem kui Eestis ja näiteks Lõuna-Soomes on rabasid kuivendatud hoopis suurema intensiivsusega kui siin. Seetõttu on Eesti (ilmselt koos Rootsiga) Euroopa Liidus peamine riik, kes vastutab suurte rabade säilimise ja soodsa looduskaitseseisundi eest.
EPL / „Eesti soode seisund ja kaitstus” (ELF)
