Eesti otsib kirglikult presidendikandidaati. Tänaseks on oma valmisolekust kandideerida teatanud vähemasti neli inimest: Siim Kallas, Marina Kaljurand, Jaak Jõerüüt ja Urmas Paet, üks endine peaminister ja Euroopa Komisjoni liige, teine praegune välisminister, kolmas endine kaitseminister ja neljas endine välisminister, st kõigil on olemas nii diplomaatia- kui ka välispoliitikakogemus. Ent kõigi nelja kodu või taust on paraku reformierakondlik, mis ei vasta teiste erakondade selgelt väljendatud soovile leida presidendiks nö parteideülene ehk ühiskonda ühendavat võimet eviv kandidaat.
Vabaerakonna presidendiküsitlustele tulekuks on andnud nõusoleku ka Indrek Tarand ja Allar Jõks. Need mehed pole küll ühegi erakonnaga seotud, nii et nad võiksid vastata parteideülese ühendava kandidaadi kuvandile, kuid nende häda seisneb just liigses sõltumatuses ehk neile ei pruugi tulla ühestki erakonnast täit toetust. Tõsi, Indrek Tarand esines eelmistel presidendivalimistel Keskerakonna mängukandidaadina, aga ilmselt ei võtnud ta isegi seda piinlikku vahejuhtumit tõsiselt.
Keskerakonnas mängitakse nii Edgar Savisaare kui Aadu Musta nimedega, nende kandidaat selguvat juunis. Kahtlen, kas Keskerakond soostuks teiste erakondade ühiskandidaadiga, olgu selleks kes tahes. Nad teevad ilmselt kõik selleks, et presidendivalimised Riigikogus läbi kukuksid ning võim läheks üle valijameestele, kelle ülesostmisega tegeldakse tõenäoliselt juba ammu pikalt ja põhjalikult. Sama lugu on EKRE ehk endise Rahvaliidu meestega, kes ootavad pikisilmi valijameeste kogu, et seal (võimalik, et koostöös Keskerakonnaga) üles seada Mart Helme kandidatuur.
Kuna tänase presidendi vaieldamatuks tugevuseks on olnud välispoliitika, nõrkuseks on peetud aga sisepoliitilist passiivsust, siis on tunda avalikkuse suurt soovi leida nüüd selline presidendikandidaat, kes suudaks leevendada sisepoliitilisi pingeid, olgugi et põhiseadus ei anna Eesti presidendile selleks just palju vahendeid, võimu ega võimalusi. Vahel tundub koguni, et Eesti rahvale ja riigile otsitakse psühhiaatrit või psühhoterapeuti, rahustavat isa või ema, keda saab pimesi usaldada, kelle sülle peita pea, kui koll ikkagi kapist või voodi alt välja tuleb, kes lahutaks kaklevad õed-vennad, kes kohtleks kõiki õiglaselt ja võrdselt.
Postimehe 25. aprilli veebiküsitluse kohaselt on 36% lugejaist arvamusel, et selline ühendav ja lepitav rahva isakuju võiks olla eksdiplomaadist kirjanik Jaak Jõerüüt ja 29% arvab, et säärane emakuju võiks olla välisminister Marina Kaljurand. Veebiküsitlus pole mõistagi sama usaldusväärne kui sotsioloogiline küsitlus, aga rahvalike ootuste ja lootuste suunda peegeldab ometi.
Marina Kaljuranna kandidatuuri vastu on EKRE, kes ei soovi Eesti presidendiks venelast, ehkki välisminister on Eesti kodanik ja nagu ta ise kinnitab – Eesti patrioot. Vabaerakonnaga kohtumiselt jäi mulje, et Kaljurand ei suutnud kuulajaid päriselt veenda oma väljakujunemata või väljendamata jäetud sisepoliitiliste seisukohtadega, usaldusküsimused on õhus ka seoses mitme välispoliitilise otsusega (piirileping, Dalai laama, Iraani visiit jt). Usaldust kahandav samm oli see, kui üks välisministri alluvaist asus äsja wikipedias ümber toimetama Kaljuranna ja ta vanemate elulugu. Minister peaks nüüd, kus ta on teatanud oma valmidusest presidendiks kandideerida, vastama selgelt ja ühemõtteliselt kõikidele küsimustele, mis puudutavad tema vanemate kodakondsust, sest sellest sõltub tema enda sünnijärgse kodakondsuse legitiimsus. Kaljurand kinnitas küll 15. aprillil BNS-ile, et on sünnijärgne Eesti kodanik. Ta ütles, et tema ema Veera Rajevskaja sündis 1925. aastal Narvas, mis tähendavat, et tegemist on sünnijärgse Eesti kodanikuga.
Tegelikult, nagu selgub kirikuraamatu väljavõttest, sündis Veera Rajevskaja mitte Narvas, vaid Eesti-Vene piirikülas Komarovkas, mis kuulus tollal Narva valda ja Wesenbergi (Rakvere) maakonda, kus sugugi mitte kõik elanikud polnud Eesti kodanikud. Kirikuraamatu järgi oli Veera isa Aleksandr Sergei poeg Rajevski ja ema Aleksandra Pjotri tütar, mõlemad olid õigeusklikud. Siit ei selgu, kas emal ja/või emapoolsetel vanavanematel oli Eesti kodakondsus ja kui oli, siis millal ning kuidas nad selle said. Olukorras, kus Venemaa militaarne ja poliitiline agressiivsus suureneb iga päevaga, on paljudel eestlastel ilmselt raske usaldada riigikaitse kõrgeim juhtimisrool esmakordselt ajaloos inimesele, kes identifitseerib enda rahvuseks venelase. Kahe kogukonna vaheline usaldus pole ka uuringute põhjal veel sealmaal ja välispoliitilised pinged ei aita siin sugugi kaasa.
Jaak Jõerüüdi usaldamisega on teine lugu. Viiendat põlve tallinlane, teadaolevalt põline eestlane, sõnaosav diplomaat, kirjanik ja endine kaitseminister, aga väita teda parteideüleseks või ühendkandidaadiks on selge liialdus: Jaak Jõerüüt oli aastatel 1978–1989 NLKP liige, 1990–1993 Eesti Liberaal-demokraatliku Partei liige, 1994–2012 Reformierakonna liige, Ansipi valitsuse kaitseminister. Tema kaitseministriks oleku ajal läks kaduma mälupulk Kaitseministeeriumi andmetega 300 000 mehe kohta 2005.a. juunis. Kaitsepolitsei saatis mälupulga edasi Andmekaitse Inspektsiooni, kes algatas väärteomenetluse isikuandmete kaitse seaduse rikkumise kohta. Mis on sellest menetlusest saanud? Vahetult enne seda, 26. septembril 2005 esitas Jõerüüt tagasiastumisavalduse põhjendusega, et tema alluvusse kuulunud Kindral Laidoneri Muuseumi direktor Indrek Tarand kandis Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahelisel jalgpallimatšil T-särki kirjaga “Kommarid ahju!”. Üks särgil kommariks nimetatud isikutest oli ka Jaak Jõerüüt.
Eesti Kirjanike Liidu partorg Jaak Jõerüüdi rollist 40 kirja allakirjutanute karistamisel kirjutasime oma raamatus koos Andres Tarandi ja Rein Ruutsooga 1989 ilmunud raamatus “40 kirja lugu”. Avaldasin mullu 1980. a päevikukatkendeid ajalehes Eesti Ekspress 25. nov. 2016, kust ilmnes Jaak Jõerüüdi eitav suhtumine 40 kirja.
Alles 36 aastat hiljem, 26. aprillil 2016 esitas Jaak Jõerüüt Delfi arupärimisele vastates järgmise napisõnalise vabanduse: “See oli siis minu suur viga, õigustada pole midagi. Loodan siiralt, et minu vabandus võetakse vastu. Usun ka, et õigus meeleparandusele võiks kuuluda inimeste põhiõiguste hulka. Olen alates 1986. a. sügisest tänaseni töötanud teadlikult Eesti iseseisvuse taastamise ja kindlustamise nimel.” Kahjuks on paljud 40 kirjale allakirjutanud tänaseks juba manalateel, ei jõudnud vabandust ära oodata, nagu ka need sajad või tuhanded inimesed, kes meie venestamisvastast kirja julgesid levitada või ette lugeda ja selle eest omakorda karistada said.
Mina olen kirjanikust kolleegile andestanud. “Ajaloo ilu” seisnes selles, et kui 1980. aastate lõpus hakkasid inimeste rinnaesistele ilmuma esimesed salamahti toodetud sinimustvalged rinnamärgid, ei häbenenud partorg Jaak, (kelle nõudmisel pidin 1982 kirjutama parteilise seletuskirja sinimustvalge akrostihhoni erakirjas USAsse saatmise eest) tulla minult küsima, et ehk saaksin neid märke talle kusagilt altleti hankida. Need märgid sai talle muretsetud. Loodan, et need on tal kenasti tallel. Aga andestus ja usaldus on kaks ise asja.
Eesti väärib sellist presidenti, kelle väärtusmaailma ning põhimõttekindlust saame täielikult usaldada Eesti riigi kaitse juhtimisel ka siis, kui kerged ajad muutuvad raskeks, ja kelle minevikutaaga üle muretsemisele pole vaja raisata ei aega ega energiat.
Sirje Kiin
