ESTO tõi kokku tuhanded eestlased üle maailma et tähistada oma juuri, õppida tundma Eesti ajalugu ja kultuuri ning luua uusi sõprussidemeid. Sel aastal osales ESTO-l ka 40 noordelegaati, kellest enamik on pärit Eestist ja Narvast. Kohale oli tulnud noori ka USA-st, Kanadast, Soomest, Šveitsist, Saksamaalt ja Rootsist.
Ameerika Ühendriikidest pärit ESTO noordelegaadid Amelia Talluri (22), Royce Willis (16) ja Vivienne Jones (20) jagasid muljeid sellest nädalast, mida nad nimetasid elu parimaks – kogemusest, mis andis neile sügavama sideme Eestiga ja kustumatud mälestused nii suurtest kontsertidest kui ka isiklikest kohtumistest riigijuhtidega.
Kohtumine ajaloo ja kultuuriga
Amelia rääkis, et tema jaoks oli ESTO eelkõige võimalus kohtuda teiste noorte eestlastega ning süvendada arusaama Eesti kultuurist ja ajaloost.
„Ma olen küll varem tantsinud ja laulnud, aga see on midagi hoopis muud, kui kogeda seda kõike koos inimestega, kellel on samad juured, aga erinevad lood,“ sõnas ta.
Suur osa tema kogemusest oli seotud ka isikliku ajalooga – ta meenutas oma vanavanemaid, kellest üks viidi Siberisse ja teine teenis Nõukogude armees. „Need olid faktid, mida ma teadsin, aga ma ei osanud neist päriselt aru saada. ESTO aitas mul seda mõista,“ ütles ta.
Royce lisas, et see oli „elu kõige harivam ja ka kõige lõbusam nädal“. Teda üllatas, kui palju ta õppis nii Eesti ajaloost kui ka tänapäeva riigikorraldusest. „Tundus, nagu me oleksime kohtunud poolte Eesti poliitikutega,“ naljatas ta.
ESTO päevadel kohtusid noored Eesti Vabariigi presidendi Alar Karisega. Lisaks said nad jutustada haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, välisminister Margus Tsahkna ja Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovskiga.
Noordelegaat Eestist ja Vivian tegid koos huvitava avastuse. Nimelt märkas delegaat Sandra, et Viviennel on samasugune sõrmus – Eesti vapiga sini-must-valge. Siis selgus, et mõlemale olid need kinkinud nende vanaemad, kes Teise maailmasõja ajal Eestist lahkusid. Vivienne sõnul on see hämmastav ja näitab, kui tähtis oli kodumaa ja selle mälestus inimestele tol keerulisel ajal.
“Ma tunnen, et kogu ESTO on mind minu juurtele lähemale toonud ja ma soovin Eesti kohta veel rohkem õppida,” ütles Vivienne.
Kõige meeldejäävamateks sündmusteks nimetasid noored kontserte, paraadi Narvas ning eriti Narvas toimunud noortekongressi, kus arutati mitmekeelsuse võimalusi ja väljakutseid. „See pani mind mõistma, kui oluline on hoida oma kultuuri elus ka siis, kui elad kodust kaugel,“ ütles Amelia.
Suureks elamuseks oli ka kohtumine presidendi ja teiste kõrgete riigiametnikega. „See oli täiesti uskumatu – isegi mina, kes elan Eestis, ei ole presidendiga varem kohtunud,“ sõnas üks vestlusringis osalenutest.
Kuigi noorteprogramm oli tihedalt tegevusi täis, leidsid nad aega ka lõõgastumiseks. Üheskoos nauditi Koit Toome kontserti ja käidi õhtuti väljas. Royce ja üks Eestist pärit delegaat tõdesid, et üheks kõige meeldejäävamaks hetkeks kujunes Ivo Linna esinemine. „See oli nii võimas – kui ta laulis “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, siis elasin ainult selles hetkes. Emotsioonide hoos unustasime lõpuks isegi ühise teatrikülastuse,“ muigas Royce.
Must leib ja kohuke
Kui küsiti, mis on nende jaoks kõige „eestlaslikum“, mainiti muheledes musta leiba, traditsioonilisi hommikusööke, festivale ja loomulikult kohukesi.
Royce ütles naljatades, et tema jaoks tähendab see ka lihtsalt „nii palju eestlasi korraga ühes kohas“, mida mujal maailmas ei juhtu. Ta lisas, et ei suuda elada ilma Kalevi kamatahvlita.
Eestlus välismaal
„Ma tahan hakata rohkem laulma ja tantsima, nagu ma tegin lapsepõlves,“ rääkis Amelia, kes alustab peagi doktorantuuri Stanfordi ülikoolis.
Royce ütles, et plaanib edaspidi rohkem osaleda Eesti üritustel ka kodumaal ning loodab ühel päeval Eestisse elama tulla ja õppida näiteks diplomaatiat või poliitikat.
Vivienne aga soovib rohkem teada saada Eesti ajaloost ja õppida eesti keelt.
Kõik kolm tõdesid, et ESTO andis neile tugeva motivatsiooni hoida oma kultuuri elus, isegi kui nad elavad sellest tuhandete kilomeetrite kaugusel. „Eesti ei pea lõppema Eestiga,“ võttis Royce mõtte kokku.
Kes nad on?
Amelia (22) elab Ameerika Ühendriikides Massachusettsis ja on lõpetanud UMass Amhersti ülikooli biokeemia ja molekulaarbioloogia erialal. Ta on väga huvitatud teadusest, ettevõtlusest ja Eesti kultuuri edasi kandmisest. Peagi asub ta õppima doktorantuuri Stanfordi ülikoolis.
Royce (16) elab Los Angeleses ja lõpetab varsti keskkooli. Ta on suur pesapallifänn ning huvitub geograafiast ja poliitikast. Tulevikus loodab ta tulla Eestisse praktikale – näiteks Riigikokku.
Vivienne (20) elab New Yorgis ja talle meeldib tantsida.
Kodutunde paik
Lõpetuseks rääkisid noored, millised kohad Eestis on nende jaoks kõige tähenduslikumad. Amelia armastab Eesti rabasid – „see rahu ja loodus on lihtsalt asendamatu“. Royce jaoks on kõige tähtsam vanaema talu – „see on lihtsalt kodu“.
Sandra Liis Olander
