Visa-lõikhein (Cyperus rotundus) on üks maailma kõige raskemini tõrjutavatest umbrohtudest, millega põllupidajad igapäevaselt rinda pistma peavad. Sudaanis asuvalt iidselt kalmistult leitud säilmete analüüs vihjab, et umbrohul olid ka omad voorused – antibakteriaalsed omadused aitasid muistsete põllupidajate hambaid lagunemast hoida.
Hambaprobleemid on inimeste jaoks suhteliselt hiljutine nähtus. Muistsete küttide-korilaste toidulaual oli süsivesikute osakaal minimaalne, peamiseks kalorite allikaks oli valgurikas liha. Seoses inimeste paikseks jäämise ja põllupidamise algusega kasvas süsivesikute osakaal hüppeliselt. Suus elavate bakterite toidulaud muutus üha rikkalikumaks. Mikroorganismid eritavad aga oma elutegevusega happeid, mis aukude ja teiste hambaprobleemide ilmnemise tõenäolisemaks muutis.
Al Khiday 2 nime kandvalt kalmistult leitud säilmeid uurides sattusid arheoloogid seega segadusse. Lagunemismärke võis täheldada vaid ühe protsendi hammaste puhul, hoolimata sellest, et 2000 aastat tagasi oli piirkonnas põllupidamine juba laialt levinud.
Hambakatu analüüs näitas, et samad inimesed olid agaralt söönud ka visa-lõikheina risoome. Kuna need olemuselt kibeda maitsega, oletavad arheoloogid eesotsas Karen Hardyga, et neid tarvitati pigem ravimina, kuigi ei saa välistada, et piirkonna elanikud olid kibeda maitsega lihtsalt harjunud. Sarnast käitumist võis kohata ka piirkonnas 7800 aastat tagasi elanud inimeste puhul.
Umbrohuga tehtud katsed näitasid, et see on antibakteriaalsete omadustega ning pärsib hammaste lagunemisega õige tihedamini seostavate bakterite kasvu. Nõnda võis visa-lõikheina risoomid pakkuda lisaks toitvale kõhutäiele ka viisi hambad tahtlikult või poolkogemata tervena hoida.
