On selline komme, et kui vanemaks saad, siis ikka küsitakse, et mis on veel su bucket listi peal. Ma olin kord oma lastelastele vastanud, et ma olen küll palju maailmas näinud, kuid Ameerika osariikidest olen umbes pooltes käinud. Aga päriti ikka edasi, et mis on üks minu tähtsamaid kohti, kus ei ole käinud. Suur vaatamisväärsus muidugi on Grand Canyon Arizonas. Aga ma olen seda mitu korda lennuki aknast näinud ja samuti selle geoloogilist ajaugu kooliklassis õpetanud …..ei ole ju tähtis, et seal ise just olen. Sellega lõppes meie jutuajamine minu pojatütre Laureniga.
Tema aga pani kohe rattad käima, oli kõikide perekonnaliikmetega juba arutanud, et peame vanaema viima Grand Canyonisse, mis olevat minu bucket listi peal. See plaan oli mitu kuud juba konkreetselt paigas, enne kui mina sellest midagi kuulsin. Muidugi üllatus, aga olles kokkuhoidlikumast generatsioonist, mina kohe vaidlesin vastu, et see on liiga kaugel kõigil minna – pealegi kõigil mitu tundi lennata, rääkimata suurtest kohalpealsetest kuludest. Oli ka vaja mitu autot üürida jne. Aga noortele pikad kaugused ei tähenda midagi. Nii oli plaan paika pandud.
Grand Canyon on tõesti üks looduslik maailmaime. On umbes 270 miili pikk, 3 miili lai – terve miil sügav – kui seal seisad, siis on see kõik liiga suur, et see mõistusesse mahuks. See ala on umbes 8000 jala kõrgusel merepinnast. Arvatakse, et Colorado jõe erosioon miljonite aastate – nii 6 miljoni aasta jooksul, moodustas selle suure “kraavi”, lõigates läbi kivikihtide. Aga tegelikult oli suurem tegur see, et juba mõni miljard aastat tagasi sündis seal mandri ülespoole tõusmine “super continent” Pangea’s. Siis miljonite aastate jooksul Colorado jõgi lõikas läbi nende uute kihtide , mis olid merest tõusnud. Kihtidest võib lugeda paiga geoloogilist ajalugu, leidub veeorganismide fossiile jne. Terve see piirkond on omapärane ka taimestiku poolest. Ainult 15 tolli vihma aastas ja karm kliima selles kõrguses on sobiv vaid kadakatele. Grand Canyoni ümbruskond on ka olnud asukoht mitmetele indiaanihõimudele, praegu elab seal ümbruses 11 hõimu (tribe).
Meie 11-liikmeline pere oli koguaeg tegevuses: küll matkasime siin-seal ettenähtud matkamisradadel, “pink jeep” tuur oli eriti huvitav punastes mägedes, nagu nad kõik seal Sedona piirkonnas on. See oli läbi aastate olnud ka väga tulus vasekaevanduste piirkond. Meile seletatakse, et need mäed ei ole mitte mäed, vaid on kivid. Giidi seletuse järgi olevat mäed sellised monoliidid, mis on maast tõusnud, aga et need on kõik erosiooni mõjul tekkinud. Siin piirkonnas on palju rauda, mis annab kividele – ja mägedele –roostepunase värvi. On nii palju ilu – ei jõua ära pildistada! Sõitsime ringi bussiga, jeep’iga , rongiga, autoga ja vahepeal ikka käisime palju jalgsi.
Meie päevatuur Grand Canyonisse oli muidugi selle terve ekskursiooni peaeesmärk. Teel peatusime Hopi indiaanlaste reservaadis ja mujal muuseumites, kus oli liiga palju informatsiooni, et kõik meelde jääks. Ajalugu, indiaanlaste omapärast kunsti ja käsitööd, vaipu, ehteid ja nende omapära oli palju.
Kui Grand Canyonisse jõudsime, oli põnev tunne esimesel vaatepunktil, et oleme selle suure maailmaime ääres. Me veetsime rohkem aega “East Rim’il” ja “South Rimil” . South Rim ja North Rim on kõige suuremad ja kuulsamad vaateplatvormid. Seal seistes tulevad silmade ette lõpmatud trepitaolised mäenõlvakud, mitmekihilised mitmevärvilised vöötaolised mustrid nii kaugele kui silm ulatab näha. Ei oskagi seda vaadet küllaldaselt kirjeldada. Huvitavate vormidega kivimid, üks lõpmatu võimas kivik silmade ees! Meie allapoole ei länud, mõned meist ronisid küll kaugemale äärest, kuhu mina jäin ainult vaatama.
Need toredad päevad läksid kiiresti seal suures imelises majas imelise vaatega ümberringi. Ja nii igaüks läks ise suunas koju, kõikidel ilusad mälestused oivalistest elamustest. Kas see just oli minu bucket listi peal? ! Kõigil oli aga hea meel, et saime kõik koos seda suurt maailma looduslikku imet nautida.
Autori fotod
