Sel aastal oli mul tõeline üllatussünnipäev! Olen seda alati ihanud, aga endale ei saa ju üllatust ise korraldada, eks ole?
Kord olen üllatussünnipäevale olnud väga lähedal. See juhtus palju aastaid tagasi, kui Eesti Maja restoranis Tallinnas seadsime saksakambri pidulikult korda minu sünnipäeva tähistamiseks.
Kokad olid valmistanud juur- ja köögiviljadest lasanje ja muud head-paremat oodatavate külaliste jaoks. Eesti Maja tegevjuht korraldas suure laua toa keskele, kus olid puuviljad ja veinid. Nüüd ei jäänud üle muud, kui oodata rohkearvulisi külalisi. Mina ise istusin lauaotsas, nuga ja kahvel peos ja ootasin. Aga kedagi ei tulnud. Oodanud juba pool tundi, küsisin oma naiselt Helilt, kes korraks saksatuppa sisse astus: „Mis ajaks sa külalised kutsusid?“ Heli vaatas mulle imestunult otsa ja vastas: „Mina? Mina pole kedagi kutsunud!“
Siis ma taipasin, kui erinevalt käivad need asjad Eestis. Ameerikas ei pea sünnipäevalaps ise midagi tegema, aga Eestis on vastupidi – kõik peo ettevalmistused on tema peal. Ta peab kostitama nii oma töökaaslasi kui sõpru ja sugulasi. Ameerikas üles kasvanuna olin ma kindel, et Heli võtab peo korraldamise enda õlule. Mul ei tulnud uneski pähe, et külalised pean ma ise kutsuma! Või et ma peaksin millegi pärast muretsema. Nii saingi ma tookord suure üllatuse osaliseks – mul oli sünnipäev, kuhu ei olnud kedagi kutsutud!
Järgmisel aastal ma otsustasin, et kuna minu sünnipäev ei huvita niikuinii kedagi, siis ei tee ma sellest ka välja ja õigel päeval läksin ma lihtsalt kodust ära. Jalutasin vanalinnas. Kuna mu sünnipäev on 7. juulil, siis on sel ajal ka öösel väljas valge. Olin ka oma mobiili välja lülitanud, et mitte kütta üles asjata lootusi. Kui ma lõpuks koju läksin, ärkas Heli magamast üles ja küsis, kus ma olin olnud. Selgus, et minu raamatupidaja oli mulle korraldanud tõelise üllatussünnipäeva ja kutsunud kohale isegi kõhutantsijad! Palju inimesi oli kohal, aga keda ei olnud, see olin mina. See oli mu teine üllatussünnipäev Eestis.
Tänavu olin ma kindel, et minu sünnipäevaks on meie päikesepark üles pandud ja töötab. Seega oli mul lootust siduda oma sünnipäev päikesepargi sünnipäevaga. Kavatsesin teha suure aiapeo, kus on kohal kuulsad muusikud ja VIP-id. Aga minu lootused ei täitunud – päikesepargiga läheb siiski veel natuke aega.
Jõudsime Heliga New Yorgist minu tütre pulmadest tagasi vahetult enne jaanipäeva. Heli sõitis linna ja mina jäin maale. Valmistusin vaikseks sünnipäevapeoks, kuhu tuleb Tallinnast vaid Heli ja ehk astub läbi ka mõni naaber, kel see päev meeles on.
7. juulil oligi Heli kohal ja valmistas toidud. Panime end valmis rahulikuks õhtuks.
Kuid kõigepealt saabus meile Tõnu Jõgi, minu koostööpartner Energy Smartis, koos naise Anu ja oma viie lapsega. Minu lapselaps oli samuti kohal ja lastel oli lõbu laialt. Lõpuks astusid meilt läbi ka kõik naabrid, kellele me pakkusime maasikaid ja kooki.
Natuke peale keskööd sõitis hoovile kaks autot. Heli vennapoeg Rene Puura saa-bus koos oma tüdruksõbra Liis Lemsaluga, kaasas kogu nende bänd. Neil oli just lõppenud kontsert Rõuges. Kiiresti pandi sauna juures üles grill ja peeti pidu hommikuni.
Mul on alati hea meel, kui minu naise poeg Uku Suviste ja naise vennapoeg Rene Puura siia tulevad. Ja veel toredam on siis, kui nad ka oma sõbrad kaasa võtavad. Minu jaoks on nad kõik ikka lapsed, aga nad on väga andekad lapsed ja nad teavad, kuidas elust rõõmu tunda. Mul oli väga hea meel näha neid ka terve järgmine päev meie juures puhkamas.
Kui oli aeg lahkuda, koristasid nad enda järelt kõik ära. Nüüd Liisi esinemas nähes on tore tunne teada, et me oleme juba nagu vanad sõbrad.
Iga sünnipäevaga saan ma vanemaks, see on tõsi, aga on asju, mis ei muutu kunagi – see, et mulle meeldivad üllatused. Ja see näitab, et väike laps minus elab ikka veel.
Viido Polikarpus
