Lugesin 3.01. Postimehes, et Estonian Business School’i rektori kohusetäitjaks on saanud professor Arno Almann, kelle nimi tuli tuttav ette. Vaatasin EKP juhtkonna nimestikku 1986. aastal. Mõned üksikud on jätkanud karjääri Eesti Vabariigis, mis on enamasti katkenud. Siin mängib suurt osa vanus, mis pole olnud takistuseks parteibüroo liikmele Arnold Rüütlile. Veelgi vähem büroo liikmekandidaadile Arno Almannile, kes veelgi mängib aktiivset rolli.
Arno Almann on sündinud 1950. a., ÜLKNÜ liige 1967. a., NLKP liige 1973. a. Lõpetas 1974. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Oli 1973-1975 ELKNÜ Tartu Linnakomitee sekretär, kooliosakonna juhataja, 1976-1984 EKP Tartu Linnakomitee osakonnajuhataja, 1984-1988 ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär. On ka ÜLKNÜ KK kõrgeima autasu ÜLKNÜ KK aumärgi omanik. Seega tõusev täht punataevas. EKP XIX Kongressil 1986. a. valiti ta EKP Keskkomitee liikmeks. Õppis 1987-1989 Ühiskonnateaduste Akadeemias Moskvas (MSc). Nähtavasti ka Arnold Rüütli soosik. Oli 1988-1990 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis osakonnajuhataja ja ÜN sekretär, 1990-1991 presiidiumi sekretär, 1991-1992 ÜN esimehe riiginõunik.
Ta jätkas oma tähelendu sini-must-valge taeva all. Normaalselt on inimestel 40 aasta vanuses kujunenud kindlad poliitilised seisukohad. Nii ka noorkommunistidest saanud kas selle süsteemi eitajad või pooldajad. Inimesed selles vanuses tavaliselt enam ei muuda otsustavalt meelt ega tõekspidamisi. Ainult kameeleonid vahetavad värvi vanusest sõltumatult. Nende tõeline värv on nagunii ebakindel. Poliitiliste süsteemide vahetusel katsuvad paljud hüljatud süsteemi teenrid karjääri jätkata, mis tihti ka õnnestub, kuna leitakse vabandusi ja põhjendusi. Nende tegelikku värvi on aga raske kindlaks teha. Mõnikord paistab see aga uue alt välja, mida võib konstateerida võrgukommentaarides ja vanade partorgide lugejakirjades. Pärast taasiseseisvumist tuli ka Arno Almannil värvi vahetada. Teda on kaas-aegsed iseloomustanud kui ühte sovetiaja punasemaid ja arrogantsemaid EKP asjamehi Tartus. Nüüd katsus ta koos paljude teistega õngitseda noore vabaduse sogases vees. Oli AS Põhjakroon juhatuse liige 1992-1994. a.; Sotsiaalpanga nõukogu esimees 1993. a. Oli aga 1991-1993 ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis 0,5 koormusega dotsent. Õppeaine: riigi- ja õiguse alused. Eelistas kindlamat jalgealust Eesti Haldusjuhtimise Instituudis, kus ta oli 1994-1997 õiguse õppetooli juhataja, 1996-1997 õppeprorektor, õppe- ja teadusdirektor ja 1997-1999 õppedirektor. 1999. a. sai temast Tallinna Tehnikaülikoolis sotsiaalteaduste doktor, teemaga ”Kohaliku omavalitsuse teoreetilised alused ja õiguslik korraldus Eestis”. Juba 1997. aastast oli ta töökohaks Estonian Business School, kus sai 2000. a. professoriks. Seejärel on tal olnud palju mitmesuguseid, eriti haldusalasse puutuvaid ülesandeid, ka rahvusvahelisel tasemel. President Arnold Rüütli ametiajal oli ta esimees või liige mitmes Vabariigi Presidendi komisjonis, samuti eriti haldusprobleemide alal. Pärast Rüütli ametiaja lõppu taastus nende koostöö EKP Keskkomitee ja ENSV Ülemnõukogu ajast: aprillis 2007 sai temast Rüütli nõunik.
See on ainult lühiülevaade tema panusest. Väljastpoolt vaadates on endise süsteemi teenritel olnud kõige lihtsam jätkata oma karjääri teaduse vallas. Sellega on ära harjutud. Ei olnud ju kohe võtta lääne väljaõppega spetsialiste. Nii said ka endistest marksismi-leninismi lektoritest politoloogid, sotsioloogid jne., tuli ainult lugeda uusi õpperaamatuid. Ega nad ju polnud rumalad, olid kasutanud oma kohanemisandekust varem ja said seda rakendada ka nüüd.
Aeg viib vanad tegelased avalikkuse näitelavalt välja. Veel mängib teatud osa nii vana kui uue vabariigi lavastuse peanäitejuht Arnold Rüütel, aga tema seltsimeestest EKP Keskkomitees on peale Almanni aktiivsed ainult mõned üksikud. Neist on silmapaistvaim Jaak Allik, kes lahkus viimaste hulgas uppuvalt laevalt. Koonderakonna päästepaadist jõudis ta üle Rahvaliidu plangu 2010. aastal sotsiaaldemokraatide laeva, kus on tunda mineviku ideede hõngu, aga inimlikumalt. Karjääri on teinud ka tookordne EKP propaganda ja agitatsiooni juht Toomas Leito, kes oli augustini 2010 Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor. Tema vanem vend Vello Leito asutas Iseseisvuspartei, kes küll ei saa palju hääli, aga tekitab eriti rahvuslaste hulgas segadust, mis võib-olla ongi eesmärgiks?
EKP mantlipärijad on jõudnud 60-ndatesse eluaastatesse ja peavad arvestama peatse lahkunisega. Selle esindajad on pärast mantli- ja värvivahetust 20 aasta jooksul suutnud mõjutada avalikku arvamist positiivses suunas nende nooruse ideaalide suhtes. Nagu konstateerib Ants Sild, on nad seda rahvusliku ajakirjanduse “mainekujunduse” alal väga hästi teinud, kasutades oskuslikult ära nii kollaborantlikke haritlasi kui ka lapsajakirjanikest kogemusteta kollanokki (Kultuur ja Elu 2002/1).
Vello Helk
