Fotol Väino Puura ja ta õde, Heli Suviste Polikarpus. Foto: Viido Polikarpus
Olin meelitatud, kui mind paar nädalat tagasi kutsuti Kurenurme kooli aastapäevapeole. Kuigi ma ei ole seda kooli lõpetanud, olen ma abielus naisega, kes seda on. Ma mäletan ka, kuidas Heli isa, minu äi Valter Puura, jutustas, et tema ei saanudki värskelt valminud Kurenurme koolis õppetööd jätkata, sest perekond oli otsustanud, et ta peab tööle hakkama. Tema isal Aleksander Puural oli neli poega ja tütar, kes suri noorelt. 1931. aastal ehitati Kurenurme kool, Heli isa sündis 1922. aastal, seega oli ta siis üheksa aastat vana. Kool on ikka veel püsti, kuid kunagisest uhkest majast on järel vaid hale vari. Omal ajal võis sealset kasvuhoonet kadestada lausa kogu Eesti Vabariik!
On kahetsusväärne, et saatuslikke otsuseid, mis puudutavad olulisi küsimusi, tehakse vaid lihthäälteenamusega kohalikel valimistel valitud isikute poolt, kellest keegi ei mõista, kui palju võimu neil on, kui nad ametisse asuvad. Just nii, nagu juhtus Kurenurme kooli sulgemise otsusega ja hoone mahamüümisega, enne kui keegi arugi sai, mis oli juhtunud. Nii võivad need, keda me oleme valinud, müüa maha ka meie skaudilaagrid, kirikud, Eesti asutused välismaal ja kasumi ära jagada ning keegi ei saa kaasa rääkida ei enne ega pärast tehingut.
Sulbis, naaberkogukonnas, säilitati oma koolihoone ja loodi seal kogukonna keskus, kus toimuvad kontserdid, seenioride töötoad ja muud sellised kõiki huvitavad ettevõtmised. Kurenurme koolimaja oleks olnud suurepärane kodu, kus oleksid saanud omavahel kohtuda vanemad inimesed, samuti oleks see olnud koht, mis oleks teeninud ümbruskonna rahvast kõikide tegevuste keskpunktina. Seal olid suured klassiruumid, saal ja võimla. Nüüd aga on lagunevast hoonest saanud ümbruskonnale pigem ohtlik paik.
Me peame oma ajalukku hoolivamalt suhtuma, mitte tegema kiirustavaid otsuseid ning mitte kõike, mis vähegi annab, maha müüma. Me peame oskama kaugemale vaadata. Kogukond koosneb kõikidest seal elavatest inimestest ja seega kuuluvad kohalikud koolid ja kirikud neile kõigile, nad ühendavad erinevaid põlvkondi.
Kurenurme kooli 70-ndal sünnipäeval oli kooliõues kohal sadakond vilistlast. Asta Veri, üks esimesi õpetajaid ja koolijuhte, oli selle toreda ja südamliku kokkusaamise eestvedajaks.
Kohale oli tulnud ka minu naisevend Väino Puura, kes lõbustas kõiki, lauldes oma hittlugu „Võrumaa, Võrumaa…“, aga muidugi ka teisi tuntud ja südamelähedasi laule. Lõpuks kutsus ta kõiki üles tundma end nagu kodus.
Hiljem, kui Väino minuga tuli juttu ajama, küsisin talt, kas ta pidas silmas minu soovi talle, kui ta tuli oma isakoju, mille meie Heliga olime üle võtnud, et ta „tunneks end nagu kodus“. Väino vastas: „Aga muidugi!“
Viido Polikarpus