«Mis nende vahe on?» küsis ehituskaupade poe müüjalt ostja, kes hoidis käes kahte värvipotti. «Üks on vesialuseline akrülaat ja teine on universaalne alküüdemail, » kostis müüja reipalt.
«Ahah,» pomises ostja ebalevalt ja pöördus vaikselt minekule. Oli näha, et küsimus painas teda endiselt. Võib-olla oleks talle olnud rohkem abi teadmisest, et üks värv on seinte ja lagede jaoks, teine aga sobib akende, uste ja mööbli värvimiseks. Müüja vastas küsimusele väga täpselt, aga paraku kannatas ta teadmise needuse all.
Teadmise needus tähendab, et me ei tule selle pealegi, et teised ei tea seda, mida meie teame, ning meil on raske ette kujutada, mis tunne on mitte teada midagi, mida meie teame. Mida vähem meil ühist (põlvkond, elukoht, eriala, huviala, lemmiksaated jne) on, seda rohkem võib olla «auke» üksteise mõistmiseks ja ka tõlkimiseks vajalikus taustteabes.
Kui Veljo Tormisest tehtud filmis on “käsipost” tõlgitud registered mail (‘tähitud kiri’), siis võib see muuhulgas johtuda asjaolust, et tõlkijal – nii nagu ka välismaalasel – pole aimu käsiposti tähendusest ja tagamaast nõukogude ajal. Sisu edastamiseks võib olla vaja pikemat teksti, nt asked a friend to take the letter to Finland because the official postal service could not be trusted in those days. Täpsust võrdsustatakse küll sageli selgusega, kuid täpne info ei pruugi teise inimese jaoks sugugi selge olla. Eestikeelne ja võõrkeelne tekst ei pea ja sageli ka ei saa sõnasõnaliselt kattuda.
Võõrkeelses suhtluses on teadmise needus tavaline ning sagedasim just selle juures, mida «kõik ju teavad». Võib peaaegu öelda, et mida igapäevasem või tuttavam mainitav (Tartu, Tujurikkuja (ETV aastavahetuse komöödiasaade – toim), Linnahall, «Kalev») meile on, seda tundmatum või arusaamatum võib see olla välismaalasele.
Lause «Nii Lasnamäe kui Kalamaja on mind mõjutanud » tekitab meis mingeid kujutluspilte. Sõnasõnaline tõlge «Both Lasnamäe and Kalamaja have had an impact on me» ei ütle aga suurt midagi inimesele, kes pole näinud ei ühte ega teist. Ka ei oska ta seostada nende kirjapilti eestipärase hääldusega.
Niisiis tekib küsimus, kuidas suhtluspartner järje peale aidata ehk umbes samasugune dilemma nagu nunnadel aegumatus muusikalis «Helisevas muusika» – how do you find a word that means Maria? (‘Kuidas panna sõnadesse Mariat?’). Piisavalt lühike, tabav ja arusaadav kirjeldus meie jaoks ilmselgete asjade kohta võib tunduda paraja pähklina, kuid on nippe, millega eesmärgile lähemale nihkuda.
Kes on Saaremaa?
Mis on Kivirähk?
Alustuseks võiks lisada selgituse, kas tegu on inimese, koha, brändi nimega vms: [the island of] Saaremaa, [the Estonian writer] Andrus Kivirähk. Selgitus sõltub kontekstist – Andrus Kivirähkist võidakse rääkida kui kirjanikust, kui saatejuhist jne. Tuleb ka arvestada, et näiteks korealasele võib olla vaja selgitada hoopis teisi asju (nt mis on Tallinn) ja hoopis teistmoodi kui soomlasele.
Isegi täpne tõlge võib vajada lisaselgitust. «Mis see on? Mis vahe neil on?», küsib inimene, kelle kodumaal gooseberry (tikker) või sea buckthorn (astelpaju) ei kasva ja/või kes ei tea, mida ingliskeelsed nimed tähendavad. Tikri maitse, raba vaikuse, saunaviha lõhna ja merejääl kõndimise tunde kirjeldamiseks on aga omakorda vaja sõna valdamist, verbaalsust ja mõtlemise nüansse, millest on kirjutanud Marju Lepajõe (artiklis “Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla”, Postimees 1. sept. 2017 – toim).
Selgitust võib täiendada täpsema iseloomustuse või hinnanguga, nt a large housing estate of prefabricated apartment blocks (suur paneelelamurajoon) või a bestselling author (menukirjanik).
Appi saab võtta ka võrdluse. Inglasele, kes pole Haigekassaga kunagi varem kokku puutunud, võib olla the Estonian NHS (NHS on Ühendkuningriigi Haigekassa) arusaadavam kui Estonian Health Insurance Fund.
Alati on õpetlik ja huvitav vaadata, kuidas välismaalased üht või teist Eesti asja kirjeldavad. Näiteks Andrus Kivirähki «Mees, kes tundis ussisõnu» iseloomustamiseks soovitatakse prantslastel ette kujutada, kuidas «Tolkien, Beckett, Mark Twain ja Miyazaki (kaasas islandi saagad ja Asterixi koomiksid) istuvad onnis maailma viimase lõkke ümber, kastavad keelt ja vestavad lugusid.»
Isegi «Kalevipoega» võib imelihtsalt kirjeldada: «Kalevipoeg is the country’s national epic. It tells the story of a giant hero who throws stones and talks to hedgehogs.»
Ülle Leis
arvamus.postimees.ee
Ülle Leis on suure kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor.
