Foto on võetud 1989. aastal minu ema pool USA’s. Mu vend on vasakul ääres ja paremal ääres on Regina. Foto: erakogu
Teatavasti valis möödunud aastal Oxfordi kirjastus post-truth aasta sõnaks, mis on tõlgitud eesti keelde kui „tõejärgne” või „tõepõhjata”. Miks on selline sõna keelde vastu võetud?
Aina vähem usaldatakse võimu ja meedia poolt esitatavaid fakte, kaasa arvatud Eestis. Väidan, et meil on vaja mõelda usalduse taastamisele riigis, sest ilma selleta ei ole võimalik jätkusuutlikku riiki luua. Meid on vähe. Kõik enam-vähem tunnevad kõiki ning müütide ja valede edendamine meedias või poliitikute poolt on lõppkokkuvõttes rumal. Ega niisama pole piiblitekstis lugeda „Tõde teeb teid vabaks” sest tõde tuleb lõpuks ikka välja ja, kes meist tahab olla rumal?
Politoloogina tunnen ühiskondliku tegevuse vastu huvi ja siin elades olen osalenud kodanikuühiskonna arengus. Olen elanud Eestis peaaegu 20 aastat, aga enne seda käisin siin regulaarselt alates 1971. aastast, sest mu ainukesed lähedased sugulased peale onu, kes elas USA- s, olid Eestis. Eestis käies, alati üle lahe Helsingist, tutvusin okupatsiooni viimase 20 aasta jooksul paljudega ja alati tõin üle piiri kirjandust läänest või esemeid, mida inimesed olid minult palunud. Ära minnes sai alati siit kirjandust läände kaasa võetud.
Tulles tõejärgse ajastu teema juurde tagasi ja pidades silmas fakti, et riik ei ole jätkusuutlik, kui usaldus tema institutsioonide vastu puudub, soovin tuua ühe konkreetse näite tõejärgsest informatsioonist, mis on Eestis ajakirjanduse kaudu levinud. Viimati lugesin taolist infot Eesti Päevalehe LP 10. mai 2014 väljaandes. Tegemist on Regina Meriga tehtud intervjuuga, kelle kuvandit on ajakirjandus kriitikavabalt võimendanud. Kohtusin LP peatoimetaja Ingrid Veidenbergiga, pakkudes talle võimalust avaldada informatsiooni, mis selgitab ausalt, kelle abiga oli Reginal võimalik Eestist lahkuda ja kuidas see toimus. Ingrid Veidenberg ei olnud selgituste avaldamisest huvitatud, mis ei ole ajakirjanduses tavapärane, sest professionaalsus nõuab paranduste avaldamist, kui selgub, et on levitatud valeinformatsiooni.
Eelpool nimetatud ajalehe intervjuus küsimusele, miks ta Eestist lahkus, vastas Regina: „Nõukogude aeg oli karm, ahistav, lausa ebainimlik. Mõtlesin ühele tarkusele: kui saad midagi muuta, muuda. Kui ei, siis lepi ja võta rahulikult. Mina aga ei leppinud ja tahtsin muuta. Tulid appi Kanadas elavad sõbrad, nendeta olnuks riigist lahkumine täiesti võimatu. Sõbrad aga korraldasid minu ja ühe väliseestlase vahel fiktiivse abielu. Avalduse riigist lahkumiseks ja oma uue abikaasa juurde kolimiseks tegin koos poja Kristjaniga, kes oli siis 17-aastane.”
Ainuke tõetera selles vastuses on see, et fiktiivne abielu ühe väliseestlasega tegi võimalikuks riigist lahkumise. See, kes talle appi tuli ei olnud sõbrad Kanadas, vaid hoopis mina Ameerikas ja ma veensin oma Kanadas elanud venda Arvo-Tiit Jõed minema Eestisse ja Reginaga abielluma.
Tutvusin Reginaga 1980.a. kevadel, kui olin järjekordselt Tallinnas ja ta rääkis mulle oma olukorrast ning soovist pääseda läände. Omastele ja seega ka oma kaasmaalastele vastutulek on mulle vast meie traagilise saatuse pärast sissekasvanud ja loomulikult lubasin Reginale, et leian kedagi, kes tuleb ja abiellub temaga. Esimene kandidaat, kes ettepanekuga nõustus ja Tallinnasse sõitis, oli Regina arvates liiga noor ja seepärast võimud ei usuks, et tegemist on tõelise abiellumisega. Ei möödunud palju aega, kui mu vend tuli külastama oma ema ja õdesid USA-s. Vend oli selleks ajaks peale lahutamist vallaline ja ma rääkisin talle Regina soovist. Mu vend oli piisava seiklusejoonega lendur ja ta nõustus. Peale selle oli ta aastate poolest Reginale sobiv abikaasa pluss taustaks veel see fakt, et lastena olid nad mõlemad olnud samal ajal Tartus!! Seega armastus juba vanast ajast!
Loomulikult käis pidev kirjavahetus minu ja Regina vahel nii, et ta teadis mu venna tulekust ette ja abielu toimus 18. mail 1983. aastal Perekonnaseisuameti majas Pärnu maanteel. Järgnesid aastad tiheda kirjade kirjutamisega ja pöördumistega igasuguste ametnike poole nii Kanadas, USA-s, Moskvas ja ÜRO-s. Regina nimetab intervjuus, et „kokku kirjutasin viie aasta jooksul kuusteist avaldust, mis kõik järjest tagasi lükati. Esimese kirjutasin Brežnevi ajal, kuueteistkümnes rahuldati Gorbatšovi ajal.” Tegelikult oli neid aastaid neli, sest ta jõudis Kanadasse aprillis 1987. aastal.
Minu vend Reginaga Montreali lennujaamas. Foto: erakogu
Mu vend oli lendur, kes viibis harva kodus ja ta ei olnud kirjakirjutaja. Põhiliselt mina kirjutasin talle need kirjad, mis ta oma allkirjaga saatis Kanada Välisministeeriumile, parlamendi liikmele ja ka Kanada esindajale ÜRO-s ning ÜRO peasekretärile. Sellega ta kulutas Regina väljanõudmisele truult oma aega. Ta hoidis kontakti Reginaga ka telefoni teel, võttis endale advokaadi abiks, ja käis paaril korral peale abiellumist Nõukogude Liidus.
Selle nelja aasta jooksul kirjutasin mina mitu kirja oma USA senaatorile Chris Doddile, paludes tal aidata lahkumise nõudega perede taasühinemise poliitika nimel ja Chris saatis kahel korral kirja Elliot Abramsile, Välisministri Assistendile inimõiguste ja humanitaarküsimustes. Iga kord, kui oli lehes lugeda, et mõnel kõrgel riigiametnikul on ees kohtumine Nõukogude Liidu kõrge ametnikuga, tuletasin Chris Doddile meelde, et kohtumisel oleks Regina küsimus tõstatatud. Kirjutasin ka President Reaganile, enne kui ta läks tippkohtumisele Gorbatšoviga novembris 1985, kus oli päevakorras ka Nõukogude Liidu inimõiguste poliitika. Koostasin ka vastava kirja Gorbatšovile, mille mu vend saatis oma allkirjaga Moskvasse.
1986. aastal oli XXVII NLKP kongress Moskvas ja ma kirjutasin oma käega venekeelse pöördumise, millele mu vend alla kirjutas. Peale selle kirja Moskvasse läks tol aastal teele veel 6 pöördumist Kanada ja USA ametnikele.
Märtsis 1987 saime teada, et Reginale antakse luba lahkuda Nõukogude Liidust. Aprillis saabus Regina minu ostetud lennukipiletiga Montreali. Läksin samuti talle Montreali vastu, kuhu loomulikult tuli mu vend koos dokumentidega, mis andsid Reginale loa Kanadasse asuda ja töötada. Kõik see eelpool kirjeldatud tegevus ei olnud võimalik ilma mahukate kulutusteta, mida Tiit ja mina oma taskust kinni maksime.
Terves selles saagas polnud Regina poeg Kristjan kaasatud ja Kristjani nimi ei esine mitte ühelgi minule teada oleval dokumendil.
See, et Regina arvas Lennarti käe mängus olevat, miks talle ei antud luba riigist lahkuda, vastab tõele, sest ta avaldas ka mulle sellist arvamust ja minu pöördumises ametnike poole sai nimetatud, et takistajaks võib olla tema endine mees, kes on prominente kirjanik Eestis ja kelle hea sõber on viisade väljastamise osakonna juht.
Regina on tagasi Eestis ja kuigi me mõlemad elame Tallinnas, pole meie teed ristunud.
Ilvi Cannon
