Lugedes Tartu rahulepingu teksti saame kohe aru, et selle koostasid kõrgetasemelised professionaalid, kes kuulasid ka eriala spetsialistide nõuandeid ja soovitusi. See tekst tehti sõja tingimustes ja väga kiiresti. Nüüd valitseb meil juba pikka aega rahu ja aastakümnete jooksul pole me saanud korralikku piirilepingut, mis vastaks Eesti riigi ja rahva huvidele. Inimestes tekitab sügavat hämmingut, kuidas on võimalik sõlmida piirilepingut Eesti Vabariigi põhiseaduse sätteid eirates?
Tartu rahu tervikteksti tasub hoolega lugeda. Artiklis II on kirjas, et Venemaa tunnustab “ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.” Rahulepingu koostajate tarkusest kõneleb seegi, et lepingu lisades olid selgesti ära märgitud Peipsi järve haldamise probleemid.
Näiteks Lisa II punkt 1 sedastas, et “Kunstlik vee teisalejuhtimine Peipsi ja Pihkva järvedest, mis sünnitab nimetatud järvede keskmise veeseisu alanemist üle ühe jala, samuti ettevõtted, mis keskmist vee tasapinda nimetatud järvedes kõrgendavad, on lubatud ainult erikokkuleppe järele Eesti ja Venemaa vahel.” Lisa III punkt 1 aga sedastab, et “Eesti on nõus andma Venemaale eesõigustatud õiguse elektrijõu saamiseks Narva jõe koskede ärakasutamisest seega, et selle eest Eestile makstava tasu suurus, samuti teised tingimused ära määratakse erikokkuleppes”.
Praegustel tingimustel on piirilepingu sõlmimine Venemaaga Eestile ilmselgelt kahjulik. Kõik me teame, et mis hundil suus, see peagi ka kõhus ja sealt eluslooma enam tagasi ei saa. See, et me Venemaalt presidendi ametiraha tagasi ei saa, polegi ehk eriti oluline, sest olulist materiaalset väärtust sellel ametirahal ju ei ole. Kuid olulisem on see, et Venemaaga on lahendamata Narva jõe energiaprobleemid ja kui me neid enne piirileppe sõlmimist lisalepetega ei reguleeri, ei reguleeri me neid endale soodsalt enam kunagi.
1955. aastal tööd alustanud Narva hüdroelektrijaama (HEJ) koguvõimsus on 125 MW. Praegu töötab jaam täisvõimsusel siiski harva. Jaam peab tagama tarbimise muutustest tingitud sageduskõikumise tasandamise Loode-Venemaa ühises energiasüsteemis, millega on ühendatud ka Eesti. Kuid samas on Narva HEJ kohustatud lahutama kõik teised tarbijad ja lülituma otseühendusele Sosnovõi Boris asuva Leningradi tuumaelektrijaamaga, kui on vaja toita selle seadmeid avariiolukorras.
Narva hüdroelektrijaama tammist asub 5,5 lüüsiga pool Eesti territooriumil, kuid teine pool koos tehnorajatistega Ivangorodis, mistõttu Eesti energiasüsteemi tõrgeteta toimimiseks pole garantiid. Vastavalt rahvusvahelistele tavadele jagatakse piirijõgede hüdroenergeetiline ressurss ja toodang riikide vahel võrdeliselt nende territooriumil asuva valgla pindala osaga. Seega on Eesti riigil endale õigus saada vähemalt kolmandik Narva hüdroelektrijaama toodangust või siis õigus olemasoleva paisutuse juures ehitada hüdrojaam jõe vastaskaldale või Narva jõe kuiva sängi. Lepingus peaks olema reguleeritud ka Omuti kärestike veejõu kasutamine, mille jõuaste on 15…30 MW. Seal oleks võimalik kasutada veealuseid turbiine, mis ei sega kalu ega tekita muid keskkonnaohte. Sinna saaks paigutada kuni 10 turbiini.
Kindlasti vajab lepingus käsitlemist Narva veehoidla veetaseme reguleerimise probleemistik, sest praegu saab Venemaa seda ühepoolselt kontrollida ja reguleerida. Nagu juba öeldud, on Narva HEJ Leningradi tuumajaama varujaam ja kui seal peaks toimuma avarii, võib tekkida vajadus HEJ-a maksimaalvõimsusega töölerakendamiseks, millega kaasneks veehoidla veetaseme kiire alanemine. Sellega jääks aga Narva soojusjaamad jahutusveeta ja Eesti ilma elektrita.
Narva veehoidla maht on võrreldes äravooluga väike ja veevahetus kiire – vesi vahetub selles madalas veekogus aastas üle 30 korra. Veehoidla rajati esialgu Narva hüdrojaama töö tagamiseks, kuid praegu kasutatakse keskmise veerohkusega aastal meie soojuselektrijaamades jahutusveena ligikaudu pool kogu veehoidla sissevoolust.
Normaalpaisutustase on 25 meetrit. Kui veetase langeb aga 24 meetrini või alla selle, algavad tõsised veevarustusraskused algul Balti, siis ka Eesti elektrijaamas ja veetasemel 23,5 meetrit Balti elektrijaama töö peatub. Praegu tehakse selle vältimiseks arvestatavaid ehitustöid, kuid need pole veel valmis ning Venemaa saab ühepoolselt mõjutada kogu Eesti energiasüsteemi tööd. Veehoidla taset reguleerib pea pool sajandit tagasi kinnitatud eeskiri, kus üheks osapooleks oli Eesti NSV. Eesti Vabariigil juriidiliselt vettpidav lepe Narva veehoidla ühiskasutamise kohta puudub ja see peaks olema sõlmitava piirilepingu lahutamatu osa. See lisaleping peaks käsitlema ka veehoidla ühisuurimist, kaitset ja saneerimist, sest veehoidla keskkonnaseisund on väga nigel.
Peipsi veetase muutub tsükliliselt ja väga suures ulatuses. Sageli esineb üleujutusi. 1924. aasta veerohkus tõstatas teravalt vajaduse Peipsi veetaseme alandamiseks. Sisevete Büroo alustas ulatuslikke uurimis- ja projekteerimistöid 1926. aastal, projekt kinnitati 1928. aastal ja juba 1929. aastal alustati töid Peipsi veetaseme alandamiseks Tartu rahulepinguga lubatud piirides. Alustati väljavoolutingimuste parandamisega Narva jõe lähtes. Jõe sängi süvendati ligikaudu 10 km ulatuses. Sängist välja võetud paas ja rändrahnud kasutati kolme buuni ja voolu suunava 1,4 km pikkuse tammi ehitamiseks. Töid tehti kuni Eesti annekteerimiseni punavägede poolt ja täielikult neid lõpetada ei jõutud. Kuid isegi poolvalmis ehitised täitsid oma ülesannet edukalt. Kuid praegu buunid enam ei tööta, sest nende vahe on setteid täis ja vool suundub buunidest mööda, kandes setted Narva jõe sängi ja sealt edasi Narva veehoidlasse. Buunide vahel on setteid ligikaudu miljon kuupmeetrit ja keskmise veetaseme juures on mittekasutatava võsastunud “uudismaa” pindala umbes 20 hektarit. Et regulatsioonirajatised hakkaksid uuesti täitma oma ülesannet, oleks buunide vahe vaja tühjendada ja lukustada Venemaapoolne neljas tamm. Kuid seegi nõuab riikidevahelist kokkulepet, mille tähtsust praeguse piirilepingu koostajad ei hooma.
Tuleb tunnistada, et Eesti riigijuhid on loodusteaduste valdkonnas üsna harimatud ja energeetikas muretud nagu rohutirts hästituntud laste muinasjutus!
On selge, et ilma täiendavate lisalepinguteta ei tohiks me piirilepingut küll sõlmida!
Rootsi Eesti Päevaleht
Anto Raukas
