Kollektiivne refleksiivsus on võimalik, kui ajakirjanike töö on avatud ja piiranguteta, eesmärk aga tegelikkuse tunnetamine, analüüsimine ja täpne sõnastamine.
Kui vaadata 1980ndate aastate ENSVs ajakirjanduse seisu, siis oli see pidev pinge- ja võitlusväli professionaalsete ajakirjanike, tihti ambivalentses rollis institutsionaalse juhtkonna ning GLAVLITi ja EKP kontrolli vahel. Vaba Eesti Sõna jt väliseesti ajakirjandus Eestis ei liikunud, Ameerika Hääl kostis läbi segajate ragina, selle katteks pandi Eesti Raadio kavva nn kurja signatuuriga Maailm Täna, EKP KK püüdis info saamist igati oma infoga katta, infoliikumist takistada.
1980ndate jooksul oli Eesti avalikkus eriliselt ambivalente. See tugevnes aastal 1978, mil juhtivate ajakirjandusväljaannete peatoimetajatele, ideoloogiatoimetajatele jm nomenklatuurile näitas EKP KK propagandaosakond raudkapist väljavõetavat salajast “Abinõude kohta vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides” (13.10.1978 ja EKP KK vastavat otsust 22.12.1978) kui nn venestusdokumenti ning mille lugemise ja millega tutvumise kohta tuli anda allkiri. EKP KK juhid vahetati 1980. a. kevadel, võimule tõsteti Vaino ja Ristlaan. 1980. olümpiamängude suve järel oli aga vaja leida nn põhjust, mille abil avanenud avalikkust maha suruda ja kontrolli alla saada. Sobivaks vastuoludega episoodiks kujundati 1980 22. septembri Tele- ja Raadiotöötajate jalgpallimatš. Sügisel järgnes EKP KK karistustegevus ER-ETV töötajate ja kultuurisfääri vastu ning selle reaktsiooniks omakorda “40 kiri”.
1980ndate algust saame kirjeldada kui 7-8 aastat pidevat ideoloogilist-rahvuslikku vastasseisu; avalikkust kontrollis EKP KK süsteem tsenseeritud häälekandjatega ja Raadio-Televisioonikomiteega.
Avalikkuse võitlusväljaks oli “meie” piir, mida partei võim üritas kontrollida ja suunata, lubamata uute mõttelaadide ja uute mõttelaadidega inimeste esile tulekut.
Sovetiaja algusest 1940-ndatest kuni 1980-ndate teise pooleni domineerisid ENSV avalikkuse peavoolul nn veteranid – nii 1940. a. riigipöörde veteranid kui ka Teise maailmasõja nn punaveteranid.
Nende veteranide maailmavaate abil kujundati sovetisüsteem Eestis, nende kanda anti kogu nn ideoloogiline aastaring. Kõikide sündmuste defineerimine ning mõtestamine käis parteiveteranide taktis 1980ndate II pooleni. Selle maailmapildi raamides oli peale kasvanud juba mitu sõjajärgset põlvkonda, kellel kodune tegelikkus ja ametlik avalikkus olid vastuolus.
Murranguliste 1980ndate aastate “meie” ja “nemad”
Oleme uurinud, kuidas “meie ja nemad” on arenenud Eesti ajakirjanduses 20. sajandi jooksul (ajakirjandustekste kodeerides–dekodeerides) ja on näha näiteks, et 1980ndate algul jõuti sovetiseeritud Eesti ajakirjanduses olukorrani, et järjepidevalt 1980-1985 domineeris “meie” kui töölised; 1985 – 1989 “sarnaste huvide ja väärtustega inimesed”.
1980-1985 olid “nemad” domineerivalt noored inimesed, kasvav sugupõlv ning kapitalistlike maade kodanikud, 1985-1989 aga tolleaegne poliitiline eliit.
Kui 1980-1985 oli peamine “meie-nemad” vastandus Nõukogude Liidu kodanikud versus pahad opurtunistid ja kapitalistlike maade kodanikud, siis 1985 – 1989 pöördus ENSVs “meie-nemad” vastandus loomeinimesed versus poliitiline eliit vastasseisuks.
Seega näeme, et vanameelne ENSV ajakirjandus hakkas 1980ndate algul vastanduma omaenda noorele põlvkonnale, seega ajakirjanduses üleval hoitav müüdiline sovetlik “meie” ja ühiskonna inimeste kollektiivne refleksiivne “meie” vastandusid.
1990ndatel oli peamine “meie” sarnaste huvide ja väärtustega inimesed; peamine “nemad” aga juba jälle poliitiline eliit; staatusrühmadest tõusid “nendeks” välisriigid (Venemaa), monopolid ning ka riigiametnikud.
Vastandus “meie–nemad” domineeris sarnaste huvideväärtustega inimeste ja poliitilise eliidi vahel.
“Meie-nemad” seis on tähelepanuväärne pöördelistes 1988. a. Loomepleenumi kõnedes. *
Aga näiteks Loomeliitude pleenumi lõppdokumendis NSVL peaprokurörile sm Rekunkovile on “meie” nii “meie partei poolt alustatud perestroikakurss” kui “meie väikse rahva mõningad valuprobleemid, mille juured ulatuvad Stalini perioodi. … Barbaarsus algas Eestimaal 1941. aastal, kui ootamatult hakkas inimesi kaduma, suvel aga pandi toime esimene massiline küüditamisaktsioon”.
Samas dokumendis on Loomeliitude mõtteline “nemad”: “Vastavalt ühispleenumi üksmeelsele otsusele pöördume Teie poole järgmises. Et kõik kohtuvälised represseerimisaktsioonid pandi toime NSVL Stalini aegsete keskorganite otsuste alusel, palume asjaomaste organite ees tõstatada nende otsuste kui inimvaenulike ja ebaseaduslike tühistamise küsimus. Siis ei peaks inimesed ennast alandama, me säästaksime neid inimväärikust solvavatest asjaajamistest. Paljude suhtes oleks see postuumne – neil pole ka ehk enam kedagi, kes nende au ja väärikust kaitseksid”. **
Aga küsime: MIKS on üldse vaja avalikkust ja adekvaatset kollektiivset refleksiivsust?
Selleks, et ühiskond saaks orienteeruda nii makro-, meso- kui mikrotasanditel, et suudaks kollektiivselt reaalsust ja eksistentsi tajuda, et suudaks mõista, mis on reaalsed valikud ja käitumissuunad.
Kollektiivne refleksiivsus ei ole parteiline poliitiline ideoloogiasuund ja ideoloogiaotsused, vaid eksistentsiaalne kollektiivne refleksiivsus peab suutma arvesse võtta ka ideoloogiliste eesmärkide potentsiaalse mõju (ohud), mis ei ole kantud adekvaatsest tunnetatud reaalsusest ja eksistentsiaalsest ühishuvist, vaid mõtteliste valitsemissüsteemide erihuvist.
Keeruline olukord on siis, kui kollektiivset refleksiivsust üritatakse tugevalt suunata meedia ja tsensuuri vahenditega mingit dogmat “tõeks” kuulutades ning sellele alluma sundides. See olukord võib nikastada nõrgemaid reflekteerijaid, kelle inimlik reflekteerimisvõime ja refleksiivsus võivadki deformeeruda ning tunnetusviga tekitab omakorda kaost või orienteerumatust avalikkuses.
Kollektiivse reflektsiooni suurpidu 1. ja 2. aprillil 1988 aastal ütles ja sõnastas tõdesid, mille küsimine ja nimetamine oli GLAVLITi tsensuuriga kogu sovetiajal rangelt keelatud. Kas kujutame ette olukorda, et osa sõnavarast ja mõtlemisest on avalikkusest justkui amputeeritud, neid sõnu ei kohta avalikkuses üle 40 aasta?
Eesti ajalugu, Vabadussõda, Eesti kultuuri-ajakirjandust jm, eesti pagulasi ja Eesti eksiilorganisatsioone jms tsenseerisid GLAVLITi töötajad kogu perioodil sel määral, et isegi GLAVLITi tsensorid ise väitsid pärast 1988. a Loomepleenumit, et nendel sai nüüd selle kahe päeva jooksul töö otsa; “nagu värske tuuleiil pühkis ära kõik selle vale ja nende keelud, edasi tundus meie töö juba mõttetu” (tsensor TS).
1988. a aprillini eksisteeris soveti-avalikkuses tõeline paradoks: tsensuuri ja GLAVLITi abiga hoiti “meie”na parteiveteranide maailmapilti ning muud mõttesuunad seostati sellega või kuulutati võõraks.
Loominguliste Liitude ühispöördumine NSVL peaprokuröri poole aga näitab, kuidas asetusid tegelikult “meie” ja “nemad”: palutakse ju au ja väärikuse tagastamist oma lähedastele oma rahva inimestele, kes olid hävitatud “nendena” justkui ametliku sõbraliku “meie” poolt – selliseks kujundas ja sellisena hoidis GLAVLIT Eesti avalikkust kogu sovetiseerimisperioodil. Ja sellises seisus olid tegelikult paljud Eesti pered, kellel tuli “nendelt” paluda inimväärikuse taastamist.
Loomeliitude pleenum 1. Ja 2. aprillil 1988 oli “meie” ja “nemad” sovetisüsteemi moonutatud avalikkuse lõppvaatus ja Eesti kollektiivse refleksiivsuse taastamise algus.
Kollektiivne refleksiivsus on ülivajalik ühiskonna seisu tunnetuseks nagu arsti juures käimisel kuulatakse südant ja kopse. Kollektiivne refleksiivsus on vajalik, et teaks ettevõtmiste suunda ja suutlikkust – see on tähtis oma riigi perspektiivide seadmisel ja ühishuvide eest seismisel ühiskonna arendamisel.
Viited:
* Eesti NSV Loominguliste Liitude juhatuste ühispleenum, 1.-2.aprill 1988. Tallinn: Eesti Raamat,
** NSV Liidu peaprokurörile sm A. Rekunkovile. Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil, mis leidis aset 1. ja 2. aprillil 1988 Tallinnas, arutati laialdaselt suundi ja võimalusi meie partei poolt alustatud perestroikakursi süvendatud arendamiseks. Ühispleenum toetas partei poliitilist joont üksmeelselt.
Arutelu objektiks olid ka meie väikese rahva mõningad valuprobleemid, mille juured ulatuvad Stalini perioodi. Nõukogudemaa keskajakirjanduses, aga ka Eesti NSV ajakirjanduses ja arvukail koosolekuil on esile toodud süngeid materjale ja üksikfakte, mis ei jäta kahtlust, et Stalini ja tema ümber tegutsenud isikute poliitika oli väga paljus kuritegelik. Kaitstud ei olnud keegi, ka V.I. Leninile kõige lähedamad ja ustavarnad revolutsionäärid, kes Stalini poolt julmalt represseeriti. Ent kohutavaid kannatusi tekitati ka tervetele rahvustele, eriti väikerahvustele paljudes regioonides, nende hulgas üks tõsisemaid ohvreid ühemiljonilise elanikkonnaga Eesti NSV.
Barbaarsus algas Eestimaal 1941. aastal, kui ootamatult hakkas inimesi kaduma, suvel aga pandi toime esimene massiline küüditamisaktsioon. Sõjajärgsetel aastatel toimusid uued aktsioonid, kus kohtuväliselt, kohati sellest Eesti NSV tippjuhtidele midagi täpsemalt teatamatagi, asusid tegevusse NSV Liidu MGB ja MVD erinõupidamised. Eesti NSVst küüditati Siberisse ja kaugpõhja piirkondadesse kümneid tuhandeid kohalikke elanikke, enamikus naisi ja lapsi (kõige massilisemad kohtuvälised küüditamised leidsid aset 1949. a.).
Sellised leninismist väärdunud poliitika tagajärjel toime pandud aktsioonid sundisid kogu meie rahvast elama alalises hirmus ning see periood rõhub praegugi’ rahva teadvust. Ehkki Stalini juhitud rühma inimvaenulik tegevus on üldiselt tunnustatud kuritegelikuks, pole selle poliitika ja tegevuse aluseks olnud akte, sealhulgas omal ajal rangelt salastatuid, kõiki ikka veel ebaseaduslikeks tunnistatud. Süütult represseeritud inimesed aga ootavad, et nad rehabiliteeritakse. Neid inimesi on Eestimaal tuhandeid.
Vastavalt ühispleenumi üksmeelsele otsusele pöördume Teie poole järgmises.
Et kõik kohtuvälised represseerimisaktsioonid pandi toime NSV Liidu Stalini aegsete keskorganite otsuste alusel, palume asjaomaste organite ees tõstatada nende otsuste kui inimvaenulike ja ebaseaduslike tühistamise küsimus. Siis ei peaks inimesed ennast alandama, me säästaksime neid inimväärikust solvavatest asjaajamistest. Paljude suhtes oleks see postuumne – neil pole ka ehk enam kedagi, kes nende au ja väärikust kaitseksid.
Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees V. Beekman
Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse esimees J. Rääts
Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees E. Põldroos
Eesti Teatritegelaste Liidu juhatuse esimees M. Mikiver
Eesti NSV Arhitektide Liidu juhatuse esimees J. Jaama
Eesti NSV Kinoliidu juhatuse I sekretär M. Soosaar
Eesti NSV Ajakirjanike Liidu juhatuse esimees H. Toming
(ibid lk 230 – 231).
Maarja Pärl Lõhmus
