Suvi on heitlik olnud ja uskumatu, kuid tõsi – päevad hakkavad jälle lühemaks jääma!
Palju on sel suvel juhtunud, aga miski ei ole läinud nii nagu plaanitud.
Jälle oli 7. juuli – minu sünnipäev, mis seekord möödus väga vaikselt. Sel päeval lubati vihma.
Otsustasin, et ma ei kutsu külalisi, sest oli nädala keskpaik ja kui mu naine on Tallinnas, siis oleks külalised mulle suureks peavaluks.
Ma ei ole tugev peo kavandamisel ja elluviimisel.
Nõnda olin ma oma sünnipäeva, 7. juuli hommikul valmis kõige koledamaks ilmaks.
Suur oli mu üllatus, kui mu kass kell 5.30 mu üles äratas, kolistades metalleurosid täis karpi mu voodi kõrval endale tähelepanu tõmbamiseks, sest ta tahtis süüa – väljas oli valge ja päike kõrgel taevas. Etteruttavalt võin öelda, et selliseks kujunes kogu päev.
Tõusin üles, keetsin endale tassi kohvi ja olin õnnelik, et kogu päev oli minu päralt!
Seejärel läksin aita midagi võtma ja kohtusin 6–7 äsja sündinud pääsupojaga, kes mulle suurel silmil otsa vaatasid. Nad olid valmis oma esimeseks lennuks pesast välja. Minu pea kohal tiirlesid aga närviliselt nende vanemad, nii et ma tõmbusin kiiresti tagasi ja vaatasin eemalt nende tegemisi. Siin nad olid, need pääsupojad, kelle aju on väiksem kui hernetera, aga kes mõne tunni pärast õpivad lendama paremini kui parimad hävituslendurid! Ja siin olen mina, 69 aastat vana, kes on juba mitu nädalat hädas ühe portree maalimisega, mis oleks pidanud valmis olema juba mitu nädalat tagasi! Kuidas küll need linnukesed on nii kiired õppijad ja mina nii aeglane? Miks on mõned asjad elus meie jaoks nii keerulised? Võib-olla sellepärast, et me ei näe alati kogu pilti.
Otsustasin panna sauna kütte ja nautida oma päeva.
Võtsin kätte Arne Kalmu värskelt inglise keeles ilmunud raamatu „Baltic Musketeers in the U.S. Congress“, mis mõni kuu varem ilmus ka eesti keeles („Balti musketärid USA Kongressis“, kirjastus Aade, 2015).
Arne Kalm elab Californias. Tunnen teda juba aastaid, seetõttu oli mu huvi tema teose vastu veelgi suurem.
Raamatu tagakaanel on Trivimi Velliste põhjalik ja täpne järelsõna, mis paneb Kalmu raamatu sündmustiku tolle aja raamistikku, hinnates kõrgelt balti musketäride võitlust USA Kongressis.
Arne Kalm kajastab oma raamatus baltlaste võitlust USA Kongressis 1960. aastatel. See on tükike Balti riikide ajalugu. Kuna elasin sel ajal USA-s, siis tean ja tunnen paljusid tolleaegseid tähtsamaid eesti tegelasi, aga olin väga üllatunud, kui ma sain teada, kui palju rohkem saavutati lätlaste ja leedulastega koos tegutsedes. Eestlased kodumaal tegid palju, et taastada iseseisvus, kuid unustada ei tohi ka neid, kes võitlesid kodumaast kaugel. Nendest, kes tegid lobitööd USA Kongressis, saamegi lugeda Arne Kalmu raamatust. USA oli riik, kes mitte kunagi ei tunnustanud Nõukogude okupatsiooni Balti riikides, kuigi sovetid tegid kõik, et USA seda teeks.
1960. aastail olin ma veel liiga noor, et teada, mis juhtus kulisside taga Ameerika poliitikas. Kuidas kohe pärast Kuuba kriisi Kennedy valitsus ei soovinud vastuolusid venelastega süvendada ja muuta Balti küsimust teravamaks, aga vabariiklased ei andnud siin järele, sest neid survestasid kolm balti musketäri, keda juhtisid Ameerika leedulane Leonard Valiukas, Ameerika eestlane Arne Kalm ja Ameerika lätlane Alfons Reins.
Ka mulle on üllatuseks, kui suurt osa siiski mängisid neil aastail Balti küsimuses eespool mainitud inimesed, aga ka Juhan Simonson, Julius Kangur, Walter Niilus, Bernard Nurmsen, Heino Ainso jpt.
Arne Kalmu raamat kajastab olulist aega Balti riikide ajaloos ja seda saavad nüüd lugeda ka need, kellel inglise keel on emakeel. Teos annab teada, kuidas üks teelõik on meid toonud siia, kus me asume täna – kõik kolm Balti riiki Euroopa Liidus ja NATO-s. Teades minevikku, oskame me rohkem hinnata koostöö vajalikkust ja solidaarsust täna ja tulevikus.
Viido Polikarpus
