Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus lõpetas alates 1. septembrist 2018 oma tegevuse. Jakobi 2 õppehoones asunud keskuse kabinet, samuti keskuse veebileht on suletud.
2008. a tegevust alustanud keskus toimis alates 2016. a vabatahtlikkuse alusel. Oleksime meeleldi jätkanud, kuid ülikoolil olid teised plaanid.
Keskuse peamine eesmärk – kaardistada täies mahus kõik Eesti looduslikud pühapaigad – jäi kahjuks täitmata. Rahanappusel jõudsime sellega vaid alustada. Riigivõimu tõrges vastuseis pühapaikade täiemahulisele kaardistamisele oli ja on praegugi liiga tugev.
Kümne tegevusaasta jooksul korraldas keskus arvukalt loenguid ja koolitusi, nõustas asutusi ja maaomanikke, osales mitmetes uuringutes ja paljudes muudes ettevõtmistes. Mida esile tuua?
2008-2012 rakendas keskus looduslike pühapaikade arengukava. Nonde aastate tegevusaruanded leiab kodulehelt http://hiis.ee
Aastatel 2009-2017 korraldas keskus Eesti Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis looduslike pühapaikade ainekursusi. Selle raames toimus 150 loengut, seminari ja ekskursiooni ning oma teadmisi jagas kümmekond lektorit. Pühapaikadega seotud algteadmised sai üle 200 bakalauruse-, magistri- ja doktoriõppe tudengi.
Valmis pühapaikade inventeerimise metoodika. Täies mahus inventeeriti pühapaigad Muhu, Juuru, Põlva ja Võnnu kihelkonnas. Arhiiviteadetele keskenduv väikesemahuline eeluuring tehti Hargla, Räpina, Kambja, Kanepi, Tartu ja Nõo kihelkonnas ning Kuusalu kihelkonna põhjaosas.
Valmis Eesti looduslike pühapaikade täiemahulise inventeerimise üksikasjalik tegevuskava, mis ootab siiani ellurakendamist.
Valmis looduslike pühapaikade andmekogu keskkond ning alustati sinna andmete sisestamist.
Kümme aastat korraldati maailmas ainulaadset hiite fotovõistlust, mis on võtnud viimastel aastatel rahvusvahelise mõõtme.
2018. a alguses valmis keskuse osalusel Maa-ameti looduslike pühapaikade kaart ning ülevaade rüüstatud pühapaikadest. Viimased kutsusid esile mõne metsafirma ning Muinsuskaitseameti pahameele, mis omakorda sai ilmselt ka keskuse sulgemise põhjuseks.
Mul oli õnn ja au keskuse tegevust kümne aasta jooksul juhtida. Tänan kõiki asutusi, ühendusi ja inimesi, eriti aga paljusid vabatahtlikke, kes on aidanud keskuse tegevusele kaasa! Üheskoos oleme astunud pühapaikade loodus- ja kultuuripärandi uurimisel ja väärtustamisel pika sammu
edasi.
Kuid töötame edasi. Keskuses pooleli jäänud tegevusi jätkab vabatahtlikkuse alusel tegutsev Hiite Maja sihtasutus.
Valisin selle mõneti kurva uudise juurde elujaatava ülesvõtte Tartu Toomemäe ohvrikivist. Tartu Ülikool on ilmselt ainus ülikool maailmas, kus tegutses looduslike pühapaikade keskus, sai kuulata looduslike pühapaikade ainekursust ning mille kõrval asuva ohvrikivi juures said tudengid harjutada pühapaikade inventeerimist. Toome pühal kivil on ülikooliga ka varasem seos. 19. sajandi lõpul käskis üks rektor selle kui paganliku jätise hävitada, teine rektor aga lasi kivi oma algsele kohale tagasi tuua. Selle kivi juures on käinud enne eksameid edu palumas ja lõpetamise järel tähistamas lugematud tudengid. Tänagi on Toome püha kivi elavas kasutuses. Kivile toovad ande ja selle juures ütlevad palveid nii tudengid kui ka linnakodanikud. Siin käivad aga ka pulmalised, et paluda oma abielule õnnistust. Üks pulm sai juhuslikult pildile tänavu suvel.
Ahto Kaasik
