VES nr 34, lk 4 on pikk tore lugu Willimanticu eestlastest.
Ühte asja ses jutus oleks aga vaja õiendada, nimelt seda fiktiivse käendaja asja.
Kui Saksamaalt DP laagritest USAsse tulemine algas, siis igal inimesel või perekonnal pidi olema ametlik “sponsor” USAs, enne kui neile USA immigratsioonipaberid kätte anti ja laevatranspordi järjekorda pandi.
Sponsor kinnitas oma allkirjaga, et ta vastutab immigrandi ulualuse ja ülalpidamise eest.
Ja paberid ei hakanud enne liikuma, kui sponsoripoolne dokument kohal ei olnud.
Kui Lee ja Helgi Randall ja Salme Ungerson kirjutasid sponsordokumentidele oma nime alla, siis tekkis neil tegelik juriidiline kohustus sponsoreeritud inimeste suhtes.
Nad võtsid ikka enda peale tõelise ja raske vastutuse, mis polnud fiktiivne.
Muidugi, Randallide ja Ungersoni tuttavate seas võis sel ajal liikuda kartus, et ega nad ikka selle asjaga hakkama ei saa, ja et antud sponsorilubadused on hulljulged ja selles mõttes fiktiivsed.
Kuid tol ajal oli Willimanticu kandis lihtsat tööd küllalt ja eesti soost immigrandid olid peaaegu kõik haritud ja hakkajad inimesed ja nende seast keegi lageda taeva alla ei sattunud – ning julgetele sponsoritele rahalist koormust kaela ei tulnud.
Kui oleks tulnud, siis oleks selgunud, et asjas midagi fiktiivset ei olnud.
Jaak Vilms
Chestnut Hill, MA
