Meil on juurdunud käitumised ja arusaamad – instinktiivsed ehk emakeelsemalt öeldes VAISTulised. Seetõttu on esmapilt üks ja siis alles rullub lahti… kahemõttelisus.
Võttes selle pilkupüüdva raamatu Tallinna Keskraamatukogu lasteosakonna riiulilt, ei saanud ma esialgu üldse aru, miks kaanel on jänes. KÕRVALine isik on see, kes pole KESKne ehk asjaga otseselt seotud. See tähendus on Eesti inimestele tuttav eelkõige sildist, mida on tihti näha ehitusplatsidel, kus kirjas: “Kõrvalistel isikutel on läbikäik keelatud!” Kõrvalisel isikul, kes asub tegevusest kõrval, ei ole siin asja. Küllap oleks USAs sarnasel sildil kirjas “Unauthorized persons not permitted” vms. Kirjaoskaja eesti jänes võiks aga taolist silti lugedes end eriti puudutatuna tunda ja teha suure jänesehaagi ehk kõrvalepõike antud alalt. Sest pikk-kõrv, kes ühtlasi tuttsaba, on üks kõige kõrvalisemate killast.
Kuid meil kõigil on kõrvad, seega võib naljatades väita, et oleme kõrvalised – tavalises kõnepruugis kõrvadega olevused. Pilku peeglisse heites meenub, et oleme ka silmalised, ninalised ja suulised. Ja oma peegelpildile keelt näidates (kes siis seda vahel ei tee?!), tuleb keelele lisaks välja ka, et oleme keelelised.
Omadusi ja omadussõna märgib tihti sõna lõpus olev liide -LINE. Nagu Tallinna reisisadamat külastavad ja sind Helsingisse sõidutavad parvlaevad Eckerö Line ja Viking Line. Tegelikult on neil kirjapilt veidike tuksi läinud. Viikingi sarnane on viikingiline ja Soome Ahvenamaa saarestiku Eckerö maakonna elaniku moodi isik või asi on eckeröline. Aga ju nad tahtsid millegipärast eesti keelt mitterääkijatele meeltmööda (arusaadavamad) olla.
Muidugi tõin antud raamatu koju kaasa, laenutasin. Tegijad on kõvad. Autor on Ilmar Tomusk. Ta on juba 1995. aastast Keeleinspektsiooni peadirektor. Kõlab ju väga tõsiselt. Umbes nii, et lipsusõlm sirge ja suujoon ka. Aga Ilmar Tomusk on ühtlasi kui mitte ennekõike ka väga viljakas lastekirjanik. Lastekirjanik et saa ometi väga tõsine olla, siis ta ei oleks ei viljakas, ega edukas! Edukus seisneb ju selles, et lapsed loevad ja naeravad. Tuleb olla vimkakas (!) või vimkaline. Loodan siiski, et lapsed seda praegu ei loe. Ajab äkki pea sassi, et kuidas ikkagi… Aga keelega võib mängida ja kui sa end tema seltsis hästi tunned, siis see hakkab juhtuma iseenesest.
Selle 2019. a. ilmunud lühilugude raamatuga, mille vaimukad pildid on joonistanud Eesti kuulsaim animafilmitegija Priit Pärn, paneb autor mõtlema “Mida sõnad tegelikult tähedavad?” Näited mõnedest lugude pealkirjadest annavad selget aimu: Isale hakkab külmkapp silma; Ema läheb endast välja; Talv on käes; Isa magab sisse, ema magab välja. Selle viimase peale kirjutaks kähku ise loo: “Õde kirjutas üles, vend kirjutas maha”. See raamat ongi eesti keelest ja sellest, kui lõbus ja vahva see keel võib olla. Nii on lausa kirjas raamatu tagakaanel.
Nüüd näen (interneedusest), et 2021. a. on Ilmar Tomuskil ilmunud samas vaimus raamat „Kops läks üle maksa“. Võite esikaane pilti kindlasti juba ette kujutada, eks? Selle pildid on joonistanud Anne Pikkov. Nalja nabani, suu kõrvuni, pilk päikeseLINE.
Riina Kindlam, Tallinn
