Kahel jürikuu laupäeval olin ookeanitaguste kaasmaalaste seltsis õpetamas lapsi ning kõnelemas meie keele sõnade jõust – algul Washingtonis Eesti Saatkonnas ja siis New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel Eesti Majas. Mõlemal korral tekkis sügavalt südamlik side kuulajate ja kaasamõtlejatega. Kõnelesin oma raamatust “Sõna Jõud”, mis ilmus mõni kuu tagasi kirjastuselt Pilgrim. Koondasin raamatusse viimaste aastakümnete mõtted ja taipamised meie keele sõnade sügavamast tähendusest ning seostest, mille peale igapäevases keelekasutuses ei tulegi.
Mõistmine, et meie keele sõnadega võib seonduda tänapäevasest argielust hoopis avaram ja sügavam maailmataju, jõudis minuni meie muistsete laulude laulmise kaudu. Regivärsivormis leelodes on sõnade tähendused tänapäevaga võrreldes sageli nihkes, viidates avaramale ja dünaamilisemale maailmamõistmisele. Endastmõistetav on kõige kõnetamine – saame paluda oma suud, et see laulaks, oma keelt, et see liiguks kui linnukeelekene, oma meelt, et see mõlguks kui marjameelekene ning oma südant, et ilutseks ja oleks rõõmu täis. Tegime seda üheskoos lauldes nii Wasingtonis kui ka New Yorgis.
Meie leelole on iseloomulik avatus ja avarus, nii nagu meie keelelegi. Igale ütlemisele tuleb lisada teine pool, mis esimest avardab ja täiendab. Heaks näiteks on kõigile teada mõistatus – seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Samamoodi liidame keeleski kokku vastandpooled, nimetades kõike ümbritsevat liitsõnaga ‘maailm’ ja ajaühikut sõnaga ‘ööpäev’.
Ehk on just taoline avatuse otsimine üks neist põhjustest, mis on aidanud eestlastel toime tulla uskumatult rasketes oludes nii Siberisse küüditatuna, Eestimaal läbi aastatuhandete ja ka üle maailma pagulusse paisatuna. Intuitiivne, keelega kaasasündinud taipamine, et igas olukorras on olemas ka teine pool, mis annab võimaluse otsida ning leida oma tee, on meie kaasmaalased teinud ootamatult edukaks kõigil elualadel ja mandritel. Oluline on selle juures mitte kulutada aega kurtmisele ja haletsemisele, vaid otsida võimalust edasi liikuda lahenduste poole.
Villem Reiman ei kõnelenud 1916 aastal, kui tähistati pärisorjusest vabanemise sajandat aastapäeva, mitte orjaööst, vaid seitsmesaja aastasest kultuuritööst. Sajandite jooksul õppisid meie esivanemad uusi põllupidamise ja aianduse viise, vesiveskite ehitamist, müüriladumist tsistertslaste vennaskondadelt, hoides alal oma keele ja meele. Mitmelgi korral jäi meie maa sõdade ja haiguste laastatuna üsna tühjaks, kuid siia elama asunud inimesed eri maadest omandasid taas maakeele ning rahvastik taastus. Küllap oli just meie keele ja meele toel toimetulek kõige tõhusam.
Sama osavalt oleme juba kahel korral suutnud Venemaaga õigel ajal õigete sõnadega läbi rääkides saavutada riikliku iseseisvuse. Sellega pole toime tulnud paljud meist kordades suuremad rahvad.
Maailma avamine algab teretamisega. Tere ütlemine tähendab vastutulijale terve olemise soovimist. Me toetame üksteist ja soovime, et oleksime kõik terved. Selline olek on valdav, ükskõik kui palju ka ei kõneldaks kiusust, pealekaebamisest ja vaenamisest, on ühtehoidmine mäekõrguselt sellest üle.
Kogesin seda soojas vastuvõtus Washingtonis perekond Grabbide juures, samuti New Yorgis imepärase tarmuka vanahärra Olev Oleski juures öömaja leides ning teda toetava Heljo Laeva juures, samuti kõigi inimeste juures, kellega kokku puutusin.
See, et meie kaasmaalasi leidub üle kogu maakera kõigil mandritel koos meie ürgse ühtehoidmise väega annab meile ainulaadse võimaluse tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas rahvana jätkuda.
Suur tänu Kärt Ulmanile kutse eest, Siiri Linnule põnevate raamatute eest, Hellar ja Irja Grabbile õhtusöögi ja Mana ajakirjade eest, Anu ja Indrek Grabbile öömaja eest Washingtonis, Kaare Kolbrele New Yorgi tutvustamise eest, Maret Keskülale lennujaama saatmise eest ja kõi-gile, kellega kokku puutusin ääretult sooja ja südamliku vastuvõtu eest!
Uusi kohtumisi nii siin kui sealpool ookeani oodates,
Mikk Sarv
JFK lennujaamas 14.04.2013