Inimesed solvuvad liiga kergesti. Me solvume, kui ei nõustuta meie poliitikaga, religiooniga või isegi isikliku maitsega. Me oleme solvunud, kui saatus või Jumal on andnud meie naabrile rohkem kui meile.
Salman Rushdie on öelnud, et kui väita, et mõni mõttesüsteem on püha, olgu see siis religioosne või ilmalik ideoloogia, siis on see mõttesüsteem kohe immuunne kriitika, satiiri või põlastuse suhtes ja vaba mõte muutub võimatuks.
Täna hommikul jalutasin ma mööda väikesest elektrialajaamast Keema 2, mis mäekünkalt vaatab meie Klõbi talu peale. Sellesama alajaama kaudu saadame oma päikesepargist elektri Eesti Energia võrku. Täna töötab meie päikesepark korralikult. Kõik probleemid, mis meil Eesti Energiaga olid, on jäänud seljataha, kuigi vastu tahtmist nende poolt. Aastaid tegelesin ma nende takistustega, mis Eesti Energia meile tekitas ja täna olen ma rahul sellega, kuhu me oleme jõudnud – mul on hea meel, et minu laudas sel talvel olnud 25 vasika sõnnik on nüüd alajaama juurde kogutud. Olgu see siis natuke nagu minu kättemaks minevikus tekitatud peavalu eest.
Kuid selle aasta jaanipäeval oli meil eriti palju kärbseid. Muidugi võib selles süüdistada sõnnikuhunnikut, aga miks siis sellest möödudes tuli minuga kaasa terve parv putukaid? Eesti Energial on küll suur mõjuvõim, aga kas ikka nii suur, et suunata kärbseparv minu vastu?
Minu Ameerika-sõbrad ei saa aru jaanipäeva tähtsusest. Nad peavad seda üheks paganlikuks pühaks, mis tähistab suvist pööripäeva. Eestlaste ja lätlaste jaoks on see aga nagu tänupüha ja Labor Day koos, ja ka sama tähtis. Sel päeval minnakse koju, ideaalis muidugi maakoju, nagu seda on idealistlikult kujutatud Norman Rockwelli maalil (foto üleval), kus tänupühade ajal istub kogu pere ühiselt laua taga. Sel aastal tuli maale jaanipäevale ainult minu kasutütar Inge. Õnneks oli tal kaasas kümmekond sõpra töö juurest. See tegi jaanipäeva väga toredaks Heli ja minu jaoks. Heli hoolitses külaliste eest ja mina mängisin kitarri, laulsin ja tegin ka tutvumisringkäigu päikesepargi juurde.
Sain teada, et enamus Inge sõpradest olid mulgid Viljandist ja neile pakkus suurt huvi minu ema mälestusteraamat “Kirjad emale Ameerikast“. Neid huvitasid väga ka seal olevad ajaloolised fotod ja mulle esitati rohkesti küsimusi. Tundsin end natuke reeturlikult, kuna olen ise ka mulk, aga elan Võrumaal koos setu naisega!
On olemas kõnekäänd – kui sünnib setu, siis mulk nutab. Ma suudan tõestada, et setut ei ole kerge lollitada. Ma tean, et oma naise eest ei saa ma midagi varjata, sest teda kutsutakse hellitavalt Poirot´ks. Ma olen õppinud lihtsalt taganema, kui emotsioonid muutuvad liiga intensiivseks, sest olen saanud teada, et parem on olla õnnelik kui ajada taga oma õigust.
Caitlyn Paige on küsinud, mis on juhtunud loovusega? Mis on juhtunud kirega? Mis on juhtunud meie meeltega? Ja ütleb, et ta teab vastust – lapsed on saanud vanemaks, aga nad ei ole täis kasvanud. Ta hoiatab, et me ei peaks solvuma, kui tuul meie juukseid valel moel puhub. Me ei jõua kuhugile, kui me hoidume tõest selleks, et hoiduda solvumisest. Tunnistage tõde ja ärge kartke sellega kellegi varvastele astuda. Tõde võib olla kole ja just see muudab ta ilusaks. Ärge kartke välja öelda tõde, aga ärge kaotage ka austust. Olge alati valmis austust üles näitama. Kui keegi ikkagi väidab, et ta on solvunud, siis pole see teie pärast ega teie süül. Nad lihtsalt ei armasta tõe kibedat maitset.
See näib olevat tänapäeval üks suurimaid globaalseid probleeme. Ehk peaksime kõik õppima seda, et meil ei ole kogu aeg õigus. Me peaksime vaid kindlustama, et vähemalt mõned meist püüaksid olla õnnelikud.
Viido Polikarpus
