Pühapäeval, 19. mail avasime Saaremaal Tornimäe kooli ees mälestuskuju ajakirjanduse õpetajale Juhan Peeglile.
Juhan Peegel (1919-2007) on oma aja inimene, kes astus 1939 Eesti Vabariigi kaitseväkke, aga sattus Eesti okupeerimisel 1940 venelaste poolele. Ta on ütelnud, et ühegi pauguta Eesti ära andmine on olnud vale.
Eestlastest formeeriti punaarmeesse oma rahvusväeosa, sõjatee kestis 1945. aastani.
Pärast sõja lõppu õppis Juhan Peegel Tartu ülikoolis folkloristikat ja jäi hiljem aspirantuuri.
Vanemad kolleegid-filoloogid hakkasid korraldama, et 1950ndate algul filoloogia kõrvalharuna ajakirjandust õpetada.
Näeme, et žurnalistika esimene õppekava koostati aastal 1953.
Kujutame ette aastat 1953 Nõukogude Liidus ja Eesti NSV-s.
Stalin oli kevadel surnud, tekkis uuesti lootus.
1953. a. on möödunud ainult 9 aastat 80 000 Eesti inimese põgenemisest Läände ja raudse eesriide allasadamisest.
Tähendab, LÕKSU JÄÄMINE OMA MAAL.
Aastal 1950 peale 8. pleenumit hakati ründama eesti kultuuri suurkujusid kui “kodanlikke natsionaliste”.
See Eesti, mis oli varem maailmale avatud, muutus korraga totalitaarsüsteemi osaks. Totalitaarsüsteemi alus oli kultuuri ja mälu täielik hävitamine (mineviku suund) ja uue inimese tegemine (tuleviku suund).
Voldemar Lindström, kes 1954. a. astus õppima žurnalistika õppekava esimesele kursusele, mäletab tänini Juhan Peegli esimest loengut ülikoolis: teemaks oli fakt. Mis on fakt. Miks on fakt püha ja kommentaar vaba.
Fakte on muidugi erinevaid. Ajakirjandus on VÄLI, kus kohtuvad ametlik ja mitteametlik.
1950ndate Eesti NSV ajakirjandus oli okupeeritud rahva uue ideoloogiale allutamine ja tööle sundimine, igapäevaseid üle-Eestilisi ajalehti oli vaid 4-leheküljeline Rahva Hääl, partei häälekandja, ning 4-leheküljeline igapäevane komsomoliajaleht Noorte Hääl.
Seega, ajakirjandusõppe algul Eestis vaba ajakirjandust ei olnud.
Oli ainult õppejõud Juhan Peegel, kes oli Eesti ajal 1939 töötanud Saaremaa ajalehes Meie Maa.
Vaba Eesti ajakirjanduse mõttelaad 1940-ndatel lõpetati.
Kultuuriliselt muudeti ajakirjandus okupatsioonivõimu ideoloogia levitamise tööriistaks; selliseid ideoloogialugusid nimetasid ajakirjanikud ise raudbetooniks.
Ühtegi teist eestiaegse ajakirjanikutöö kogemusega inimest õpetusse ei kaasatud. Kahjuks valitses täielik katkestus eestiaegsete ajakirjanikega ja nende töödega aastakümneid, sest kõik nad olid “keelatud”.
See on tekitanud kultuuriliselt korvamatu kahju.
*
Samal ajal 1950ndate Eesti ajakirjandus eksiilis oli ajakirjandus elujõuline – Eesti Rada, Vaba Eesti Sõna, Vaba Eestlane, Meie Elu jt.
1951 oli ilmunud Oskar Looritsa “Eestluse elujõud” iseseisvuslaste kirjavara, kirjastuses Tõrvik, mis andis mõttejooned paguluse ajakirjanduse üldisematele sihtidele.
Eesti NSV-s aga keelustati paguluseesti kirjandus ja ajakirjandus.
Eksiili põgenenud eesti rahvas Eesti NSV-s delegitimeeriti.
Lisaks kujunes kodueestis, Eesti kultuuris samal ajal välja väga tugev sisepagulus.
Ajakirjanduse õppijad on teinud Eesti kultuuris palju olulist tööd ajakirjanike ja toimetajatena, kultuuriajakirjanduse õitseaeg olid 1960ndate lõpust 1990ndate alguseni.
Peame nüüd vaatama kodueesti ja paguluseesti ajakirjandusi kui ühe Eesti kultuuriterviku kaht poolt, mis vaja üheks pildiks ja looks kokku panna.
Maarja Pärl Lõhmus
