Õigekeelsussõna raamatu 100 aasta juubeli tähistamiseks ilmus hiljuti “Eesti õigekeelsus-sõnaraamat ÕS 2018”, milles on rohkem kui 2600 uut sõna.
ÕSi vajalikkust seletas väljaande toimetaja Maire Raadik.
ÕSi võrreldakse enim seletussõnaraamatuga, nende kahe vahet on praeguse ÕSi kavandi autor Henn Saari 1999. aasta ÕSi ilmumise eel seletanud nii: kirjakeele seletussõnaraamat registreerib seda, mis on olnud; õigekeelsussõnaraamat osutab sellele, mis on toimumas, ning näitab, mis kõige toimuva, muutuva seast tuleb kirjakeele väljendusvõimele kasuks.
Kui näiteks sõna testima on hakatud tarvitama ligi kümnes tähenduses, peab seletussõnaraamat kõik need tähendused kiretult fikseerima. ÕS fikseerib samuti, kuid ühtlasi hindab: kas on mõistlik öelda ainult testima või tuleks jätta testimine vaimsete võimete hindamise tähistajaks, muidu aga öelda olenevalt asja sisust kas analüüsima, degusteerima, hindama, katsetama, kontrollima, proovima, teimima või uurima.
Teine, milleks ÕS kutsutud ja seatud, on täita keeles lünki. Seetõttu esitab ÕS ka niisuguseid keelendeid, mis pole veel võib-olla väga levinud, kuid mis võiksid suuta täita mõnd olulist tühikut. Linnapildis on siin ja seal näha sõna outlet. Keelekorraldajad on selle inglise laenu asemele pakkunud omasõnu väljamüügipood ja odavmüügipood, kuid neil pole olnud edu. Sealtsamast linnapildist on ÕSi tegijad aga üles noppinud sõnad leiupood ja leiunurk, mis pole küll ka veel väga tuntud, kuid mis võiksid ehk outlet’i asendada.
Sõnade valikul oleme võtnud arvesse nii mõiste kui ka sõna olulisust ja tuntust ning sõna keelelist sobivust. Uusi sõnu on tulnud paljudelt aladelt, olgu näiteks valik ühiskonnaelu sõnavarast: globaalküla, jagamismajandus, jalgadega hääletama, kvoodipagulane, liiklusraev, lõhki laenama, madalalaubaline, meem, näidispoomine, ohvristama, omastehooldus, palgavaene, rööprähkleja, sooteadlikkus, soovolinik, sõidujagamine, süstlavahetus, toetussõltuvus, toidupank, tõejärgne, töövägivald, õiguskindlus.
Otsus, et tuleb kokku panna üks “kirjaviisi õpetus ja sõnastik”, tehti 1910. aastal. Sõnastiku käsikirja koostas Jaan Tammemägi ning aastail 1911–1917 arutati see sõna-sõnalt läbi. “Eesti keele õigekirjutusesõnaraamat” ilmus 1918. a. lõpus ja võeti hästi vastu, järgmine ÕS tehti juba kolmes köites ning ilmus 1925–1937.
1933 valmis Elmar Muugi “Väike õigekeelsus-sõnaraamat”, mida anti Eestis välja kümme trükki. Praeguse väljaandega kokku on Eestis koostatud kolmteist õigekeelsussõnaraamatut, sealhulgas kaks koolisõnaraamatut ja üks, mille tegemine jäi 1950ndate algul pooleli. 1976. a ilmunud “Õigekeelsussõnaraamatut” trükiti kokku 100 000 eksemplari.
Alates 1999. a. esitavad ÕSid peale märksõnade ka lausenäiteid ehk õpetavad, kuidas sõna tekstis kasutada. Kohati on ÕS nagu tõlkesõnaraamat, mis aitab tõlkida nii võõrkeelest eesti keelde kui ka ühest allkeelest teise (näiteks argikeelest või puisest kantseleikeelest neutraalsesse kirjakeelde).
ÕS ilmub ka veebis
Esimene uue aja õigekeelsussõnaraamat, ÕS 1999, ilmus algul raamatuna, 2004. aastast sai seda kasutada ka Keelevara kodulehel. ÕS 2006 ja ÕS 2013 veebiversioonid jõudsid mõni kuu pärast raamatu ilmumist Eesti Keele Instituudi lehele, kus on üleval ka ÕS 2018 veebiversioon: http://www.eki.ee/dict/qs2018/
Eesti Keele instituudi veebis on muuhulgas üleval ka pakutud uute sõnade loetelu https://portaal.eki.ee/uuedsonad.html ning huviline saab sealt ka mitmekülgset keeleabi ja soovitusi, kuidas mingit sõna või väljendit eesti keeles kasutada, muuhulgas saab keeleabi ka kirja ja telefoni teel https://keeleabi.eki.ee
Lõpetuseks veel valik uusi ÕSi jõudnud sõnu: pükstükk, diip, õhumüüja, teemaviide, kanaaju, bemar (bemm), OÜtama, meestehoid.
Ja kui nüüd lugeja kohe esimese hooga ära ei mõistatanud, mis nende sõnade taga peitub, siis saab seda juba omal käel uuest ÕSist järele uurida ehk õssida, nagu seda tegevust nimetatakse.
VES/Maaleht
