Augusti keskel veetsin koos teiste Kinomaja Filmikooli õpilastega pea kaks nädalat New Yorgis, et koos New Yorgi eesti noortega viis lühidokumentaali luua.
Kui me lämbest metroojaamast välja astusime, tundus kõik nii suur ja isegi hirmuäratav, aga kui Eesti Majja sisenesime, tabas mind ühtäkki kodune ja turvaline tunne. See maja meenutas mulle väikest Eestit, kus kõik isegi mitte nii tuttavatele nägudele tere ütlevad, sest nagu Eestis – kõik kuidagi tunnevad kõiki.
Lühidokumentaalid olid New Yorgi noorte esimene filmikogemus ja Kinomaja Filmikooli õpilaste esimene dokumentaalfilmikogemus, seega visati meid kõiki pea ees vette. Dokumentaalide keskmes olid viis vanema generatsiooni väliseestlast, kes on New Yorgi Eesti koolis käinud. Loominguliselt juhendasid gruppe dokumentalistid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen. Tehnilise poolega toetas meid Kanada produktsioonifirma Ruudi, kuhu kuulub ka Saaremaalt pärit Hedy Läets. Ruudi liikmed aitasid meid kõikide jooksvate küsimustega nii võtte- kui montaažiperioodil.
Laupäeval, 15. augustil tegi dokumentalist Liina Särkinen sissejuhatava filmitegemise kiirkursuse, mis oli eelkõige suunatud New Yorgi 14-16-aastastele noortele. Seejärel ei antud meile armu kauem passida – jagunesime gruppidesse ning asusime otsekohe intervjuu küsimusi genereerima. Järgmisel päeval tuli kõik materjal mõne tunni vältel üles filmida. See oli paras väljakutse, sest filmikoolis on meil tavaliselt aega pool aastat võteteks valmistuda ja võtteperiood kestab paar päeva. Katteplaanide filmimine oli üsna spontaanne, sest me ei tahtnud ajale jalgu jääda.
Peale võtteid sõitsime Long Islandi Eesti Majja, kus algas tihe 5-päevane montaažiperiood. Filmikooli inimesed pandi montaažitooli ja New Yorgi noortele tehti samal ajal 48 tunniga filmitegemise väljakutse. Et keha arvutis istumisele vahelduseks turgutada, toimusid meil kaks korda päevas rahvatantsutunnid. Tunde viisid läbi koreograaf David Truusa ja noor pärimusmuusik Kertu-Liis Õnnis. Tantsutundide eripära seisnes selles, et saime harjutada elava muusika saatel. Rahvatants ühendas meid grupina hoopis teisel tasandil – saime kõik koos osa millestki uuest ja ühenduda. Harjutasime laupäevaseks esilinastuseks kava, mis koosnes viiest eri tantsust. Esimene tants oli pärit Lõuna-Eestist ja viimane Põhja-Eestist, mispärast oli kava pealkiri “Ringreis läbi Eesti”. Lisaks toimusid Uno Habakuke läbiviidud maalimistund ja lühike DJ-kursus. Ühesõnaga oli see nädal väga kirju, aga põnevust ja uusi elamusi täis.
Laupäeval, 23. augustil toimus lühidokumentaalide esilinastus New Yorgi Eesti Majas. Peale filmide vaatamist tõusis kohalik väliseestlane Mari Teedla spontaanselt püsti ja pidas lühikese kõne, kus ta väljendas oma vaimustust nende dokumentaalide osas. Siis ma tundsin küll, et olen olnud osa millestki olulisest – et ka saja aasta pärast leiab need filmid arhiivist üles ja saab maitsta tükikest New Yorgi Eesti Kooli ajaloost. Sain selle projekti kaudu teada, et on üldse olemas New Yorgi Eesti Maja ühes Eesti kooliga, mis hoiab väliseesti kogukonda elus. Mina koos Kinomaja Filmikooli õpilastega olen ääretult tänulik, et Eesti Maja inimesed meid nii sõbralikult vastu võtsid ja sellesse projekti kaasasid.
Mulle jäi dokumentaalidest kõige enam kõlama mõte, et eesti koolist leitakse sõbrad kogu eluks. Sama rääkisid ka New Yorgi eesti noored – neil oli lihtne Eesti koolist sõpru leida, sest neid tõid kokku ühised juured. Lisaks liigutas mind fakt, et Eesti kool on nii kaua tegutsenud. Seda ei oleks saanud juhtuda ilma eestlaste tungiva soovita, mis seda kooli püsti hoiab. Usun ka, et dokumentaalfilmide puhul on oluline see, kuidas mingit lugu edasi antakse. Selle projekti edasiandmise juures oligi eriline just see, et seda tegid noored inimesed – vanema generatsiooni lood on nüüd jäädvustatud läbi noorte inimeste silmade.
Uma Laur,
Kinomaja Filmikooli õpilane
