Värske Eesti Kunstiakadeemia moemagister Sille Sarapuu tegi kollektsiooni inimestele, keda seni ei ole kohaliku moemaailma jaoks olemaski olnud.
Kuidas leidsid oma magistritöö teema – rõivad erivajadustega inimestele?
See sai alguse kooliprojektist „Fashion Empowerment”, mille eesmärk oli leida sihtgrupp, kelle vajadusi massimood ei rahulda, ja töötada koos vastavasse sihtrühma kuuluva inimesega välja tema vajadustele vastav rõivakomplekt. Mulle väga istus probleemikeskne lähenemine, tegin komplekti liikumispuudega noormehele, kes vajab riietumisel teiste inimeste abi. See projekt tundus mulle palju õnnestunum kui mõni kaheminutilise moesõuga päädinud moekollektsioon. Ma ei taha väita, et moesõud on mõttetud, kuid mood ja disain on palju praktilisemaks võimelised.
Mis oli sinu värske moeprojekti juures suurim üllatus?
Mind üllatas see, et mitte ühelegi erivajadusega inimesele, kellega koos töötasin, ei olnud kunagi varem tehtud spetsiaalselt rõivaid. Erivajadustega inimeste kehad on tihti ebaproportsionaalsed ja jäsemed piiratud liikuvusega, kuid nii-öelda tavalised riided eeldavad keskmisi proportsioonis kehamõõte ning funktsioneerivaid jäsemeid ja sõrmi. Nad loomulikult leiavad ka poest endale riided selga, aga nendeks riieteks on tihti dressid või mõni suurusnumber suuremad tooted, mis on küll mugavad, kuid mitte just inimest kaunistavad. Ohukohad mu töös olidki vast nende vahede tajumine, et mida see inimene kannab sellepärast, et tal pole muud valikut, ja mida sellepärast, et see on ta stiil ja talle meeldib nii.
Kuidas võitsid oma uute klientide – erivajadustega inimeste – usalduse?
Esimene klient oli mu isiklik tuttav, temaga oli väga hea alustada. Mulle tundus, et enamik kliente olid esialgu natuke skeptilised – kui ma end moedisainerina tutvustasin ja rääkisin oma plaanidest, siis esimene reaktsioon oli, et „ma väga selliseid silmapaistvaid või väga moodsaid riideid ei tahaks”. Ettekujutus moest ongi, et see on selline fancy värk, mitte praktiline igapäeva osa.
Mulle ei tundunud, et kellelgi oleks olnud piinlik oma erivajadustest rääkida, ja me lihtsalt suhtlesimegi. Need kuus erivajadustega inimest, kellega magistritöö raames koostööd tegin, ei olnud kunagi mõelnud, et nende riided võiks kuidagi lihtsamini selga käia. Ma ei saanud neile öelda, et räägi, millised riided su elu lihtsamaks teeksid – nad lihtsalt ei olnud varem nõnda mõelnud ja riiete puudused tulid mõnikord välja hoopis kõrvalteid pidi lähenedes.
Nad on oma kehadega täpselt samamoodi harjunud kui kõik teisedki inimesed.
Kui tõenäoliseks pead oma tuleviku sidumist just selle tõstatatud teemaga?
Ma võtsin need rõivakomplektid alles mõni päev tagasi TASE 12 näituselt maha ja andsin üle inimestele, kellele need tehtud said. Eks siis mõne aja pärast saan sisukamat tagasisidet küsida. Ma ei tea veel, kuhu see välja viia võiks, aga tahaksin küll sarnase teemaga edasi tegeleda.
Kui tugeva sotsiaalse närviga oled?
Ühiskonnas toimuva või väärtushinnangute suhtes on nii raske öelda, mis on õige või vale. On nii palju asju, mille tegelikke põhjuseid me ei näe, ja ma ei hakka hukka mõistma seda, millest ma midagi ei tea. Pigem keskendun sellele, et ma teeksin ise asju niiöelda õigesti ja mõtleksin oma peaga. Võitluses ebameeldivaga tuleb alustada iseendast. Eeskuju oleks ju parim relv.
Millised tundeid tekitab sinus kõrgmood?
Moelavasid jälgin vähe, mul on isegi veidi häbi. Aga ma tean, kui palju see mõjutab, ja pärast seda hakkan paratamatult matkima, mis ei tunduks mulle aus.
Praegu on minu elus ka muutepunkt, alustasin just tööd Baltikas ja selle töö jaoks on vaja moelavadel toimuvat tunda.
Kõrgmoele mõeldes mul on alati nii kahju. Tehakse ju suurepäraseid asju maailma parimatest kangastest ja ülima kvaliteediga – kuid kogu see ressurss ongi ainult lavalaudadele või kellegi ühe õhtu kleidiks. Ja siis kanname odavalt õmmeldud ja paari pesuga kuluvaid riideid. Aga selline on äri.
Moega on muidugi kõvasti üle pingutatud ja viis maakera ei suudaks ka vist kõiki neid riideid ära kanda, mis praegu on maailmas olemas, aga nähes, kui kiiresti tehakse moemaailmas innovatsiooni, usun ma organiseeritumasse tulevikku.
Too mõni näide moemaailmas toimuvast innovatsioonist.
Moetööstus on loodusele palju võlgu ja see teema on väga aktuaalne.
Üha enam paljastatakse selle tööstuse pahupooli ja mulle tundub, et see mõjub inimestele. Ei saa ju heaks kiita lapstööjõudu, kes kuskil põrandal pluusidele nööpe ette õmbleb, või inimesi, kes, kaelani kemikaalides, tekstiile töötlevad. Mida rohkem inimesi on sellest teadlikud, seda enam on tootjad sunnitud tegema muudatusi.
Sille Sarapuu, (sünd. 1987), moedisainer.
Lõpetas 2012 Eesti kunstiakadeemia moedisaini eriala magistriõppe.
Õppinud ühe aasta Portugalis, osalenud mitmel ERKI Moeshow’l ja korra ka Tallinn Fashion Weekil.
Töötab Baltikas Montoni naisterõivaste disainerite assistendina.
EPL, 22. juuni 2012
