Head sõbrad!
Oleme täna siia kokku tulnud, et tähistada Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. Küll andis omal ajal kaua oodata, et ümmargune 100 ometi täis saaks – ja nüüd järsku on juba 5 aastat ülemääragi!
Samas on alanud Eesti järjekordne vabadussõda, siiani veel ainult Ukraina rindel. Slava Ukraini! Elagu Ukraina!
Tuleb meelde, kuidas 24. veebruaril 83 aasta eest kogu mu lasteaed istus palkonil otse Tartu raekoja kõrval. Vaatasime Eesti sõjaväe paraadi. Poola oli juba purustatud. Kuueaastanegi tunnetas, et iseseisvus on käest libisemas. Iseseisvus kadus… ja taastus. See kõik toimus ühel maal, mis on siit väga kaugel. Milles on see maa meile tähtis?
Inimesel on mitu tähtsat maad. On sünnimaa. On surmamaa. On elumaa – ja … isamaa. Sünni- ja surmamaid on harilikult üks. Elumaid võib olla mitu, järjestikku või isegi korraga. Mis asi aga on isamaa ja kui mitu neid olla saab?
Mõnele on isamaaks see maa, kus isa sündis – ja esivanemad enne teda. Temale on see maa, kus on tema juured. Mõnele on isamaaks see maa, kus isa suri – land where my fathers died. Temale on isamaaks see maa, kus on ta lehed.
Oletame laiemalt, et isa-maa tähendab maad, millest kuidagi tunneb, et see maa kuulub minule ja mina temale. Kui nii, siis peaks nagu isamaid olema üks. Ometi võib neidki olla mitu, järjestikku või isegi korraga. Et isamaid on korraga mitu, see nagu ei klapi. Sest kummale sa siis kuulud, kui nende maade huvid vastuollu lähevad? Seni aga, kui arvab, et nad vastuollu ei lähe, saab hakkama. Siingi majas seisab aktuste puhul nurgas kaks rahvuslippu.
On muidugi võimalik ka see, et inimesel polegi isamaad – see tähendab, et ta ei tunne end olevat seotud ühegi maaga. Või et inimesel siiski on isamaa, aga ta ise ei tea seda, enne kui juhtub midagi ootamatut. Näiteks see, et teatav maa variseb ja inimene avastab tagantjärgi, et too oligi ta isamaa. Enamusel inimestest maailmas on sama maa sünnimaaks, elumaaks ja surmamaaks. Siis ei tarvitse märgata, kas ta on ka isamaaks. Mida märkab kala sellest, et on vees või inimene, et ta ümber on õhk? Õhku ja isamaad hakkab märkama siis, kui nad hakkavad käest ära libisema. Siin majas seisab aktuste puhul nurgas kaks lippu. Kas need tähistavad elumaad ja isamaad? Või kahte isamaad? Kahte samalaadset isamaad on raske tasakaalustada. Aga võib-olla jagame isa-maa erinevad tahud ära kahe maa vahel – et on üks maa, millele mina kuulun, ja teine maa, mis minule kuulub.
Mida sellega mõelda? Mõtlen seda, et on üks maa, kus mina elan, ja millel on õigus minule ette kirjutada, kuidas mina pean asju ajama ja muu hulgas ka makse maksma. Seda pean ma isegi siis, kui ma sellel maal end ikkagi tunnen kuidagi väljapoolsena. Ja selle kõrval on teine maa, kus mina ei ela ega maksa maksu, aga millele mina siiski tunnen õigust ette kirjutada, kuidas too maa peaks oma asju ajama. See on vastuoluline värk. Kuidas siis niimoodi elada?
Ma ei räägi, kuidas asjad peaksid olema, tehes näo, et nii nad ongi. Kaardistan hoopis seda kirevat vastuolulist pilti, mida näen – ja mida tunnen ka iseenda sees. Kui elad siin maal ja oled praegu siin kahe lipuga saalis, siis on ka sinul seda sorti pilt – igaühel oma moodi kirev ja oma moodi vastuoluline. Ma ei tee sinule ega endale elu kergemaks. Ei anna ilusaid, lihtsaks võltsitud vastuseid, vaid küsin keerulisi küsimusi. Need küsimused võivad kõlada etteheitena – endale ja teistele – siin kahe lipuga majas. Aga nii nad mõeldud pole.
On mõtet vaid möönda, et elu on keerulisem kui seda ehk sooviks. Elu kannab teinekord sinna, kuhu seda ette ei näe ega kavatse. Tagasivaates on mitte ainult kergem vaid ka mõistlikum öelda, et läks nagu läks. Olla inimene tähendab olla vastuolude pundar. Ja meie puhul on see, mis meid siin 24. veebruari kandis kokku toob, sellise pundra üheks osaks.
Soovin teile head Eesti Vabariigi 105. aastapäeva!
Elagu Eesti! Slava Ukraini!
Rein Taagepera
