Juba 25. korda oleme siin, selle kivi juures. Ja 26 aastat saab täna mööda tollestki hilisest augustiõhtust, kui me Toompea lossis võtsime vastu otsuse taastada Eesti Vabariik ning taotleda selle tunnustamist või taastunnustamist maailma riikide poolt.
Veerand sajandit pole pikk aeg, kuid selle ajaga on üles kasvanud ja endalegi juba järeltulijad saanud uus inimpõlv.
Maailm meie ümber on muutunud, me ise oleme muutunud, Eesti on muutunud.
Meid oli 69 ÜN liiget, kes me iseseisva Eesti Vabariigi taastasime kui rahvusriigi. Neist 69st on 11 juba igavikuradadele läinud. Nemad ei saanudki teada, et jõuab kätte aeg, kui meil siin Eestis hakatakse rahvustunnet natsismiga, teisisõnu hitlerismiga samastama.
Meie olime ju tookord rahvusriiki taastades uhked. Usun, et oleme seda tänaseni. On meil selleks ka õigust? On!
1989. aastal, Ülemnõukogu valimiste eelõhtul, oli eestlaste osakaal Eesti NSV rahvastikus vaid kolm viiendikku, täpsemalt 61,5%! NL seaduste järgi valis ka sõjavägi, aga kui palju seda Eestis oli, oli saladus. Pealegi võidi seda valimise ajaks ka suurel hulgal juurde tuua. Nii et rahvusriigi taastamiseks polnud see üldse mitte lootusrikas seis. Kuid Eesti juhtkond oskas siis tegutseda ikka väga targalt ja läbimõeldult. Kandidaatidele paiksustsensus, sõjaväelastele neli ühemandaadilist kinnist ringkonda, ja eestlased võtsid avatud ringkondades peaaegu neli viiendikku mandaatidest. Mõelgem: kolmele viiendikule rahvastikust neli viiendikku parlamendikohtadest! Me ei tohiks unustada, mida need arvud tähendavad, kuidas nendeni jõuti, ja mis oleks juhtunud, kui oleks kuidagi teisiti läinud. Äkki läheb seda kunagi edaspidi vaja, kui jälle kaalume, kuidas Eestit arendada ja edendada?
Mida mõtlesime tookord meie?
Uskudes, et NL tolmu pühime jalgadelt igaveseks, ei tulnud meil mõttessegi mingisse uude liitu astumine. Polnud ka kusagile astuda, sest Euroopa Liit oli veel sündimata. Ja kui ta olekski olemas olnud, vaevalt küll oleks see pannud meid oma riigi, taas iseseisva Eesti riigi tulevikku tookord, sügisel 1991, teises valguses nägema.
Ei näinud seda teises valguses ka Põhiseaduse Assamblee, kelle töö 1992. aasta 28. juunil rahvahääletusel uue põhiseadusena vastu võeti. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu, ütleb põhiseaduse 1. paragrahvi 2. lõige. Üheselt ja selgelt!
Eesti astumine Euroopa Liitu 1. mail aastal 2004 sai võimalikuks alles siis, kui 14. septembril 2003 – ka jälle rahvahääletusel! – oli vastu võetud Põhiseaduse täiendamise seadus.
Tänaseks oleme kolmteist aastat Euroopa Liidu liikmesriigiks olnud, üks selle liidu asutajaliikmetest, Suurbritannia, on aga juba astunud liidust lahkumise teele. Lahkumise vajadusest kõnelevaid hääli on kuulda olnud mujaltki.
Maailm muutub kiiremini, kui arvata on osatud.
Mis peaks juhtima meid selles muutuvas maailmas, kus meil endilgi paratamatult muutuda tuleb?
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul ütleb, et meie riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Sellega ongi kõige olulisem öeldud. See on läbi paljude inimpõlvede meieni jõudnud ürgülesanne, mida me ei tohi kunagi ülejõukäivaks pidada, ka siis, kui muutuv maailm sellesse aina uusi tundmatuid lisab. Meie riik on ainult sellel 45 tuhandel ruutkilomeetril, ning meie rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimise me saame tagada ainult siin. Me saame kestma jääda ainult siin, ja ei kusagil mujal. Aga see tähendab, et otsustusõigus peab siin alati meie kätte jääma. Kolm viiendikku ei muutu mitte alati neljaks viiendikuks.
Maailma võlu on tema eluvormide rikkuses, maastike mitmekesisuses, erinevais inimrassides, rahvustes ja nende kultuurides. Inimkond on tõsises mures, kuidas päästa hävimisohus taime- ja loomaliike, kui palju liike ongi juba hävinud. Aga olematusse kadunud on ka rahvaid ja rahvusi, ja mitte vähe. Kas tõesti saab olla inimesi, kes leiavad, et kui maailmakaardilt kaob veel mõni rahvus koos oma kultuuriga, pole häda midagi?
Eesti riik ei pea kulutama ressursse selleks, et säilitada ja arendada ükskõik missugust muud rahvuskultuuri, vene kultuuri või saksa kultuuri või jaapani kultuuri. Selleks on neil igaühel oma riik. Eesti riik on meie, eestlaste riik. Me peame suutma rahvuse ja riigina püsima jääda, muidu kaob ka meie keel, kaob kogu meie kultuur. Aga see on üks osa maailma kultuuripärandist, elavana seega kordumatu ja hindamatu!
Osakem selle üle uhke olla!
REIN JÄRLIK – tagapõhi
Rein Järlik on väljapaistev eesti rahvuslane, kelle julge ja tasakaalukas tegutsemine aitas taastada Eesti “de facto” iseseisvuse.
Sündinud Tartus 1935. aastal, lõpetas ta aastal 1959 Tartu Ülikooli füüsikuna, olles seejärel Puhja keskkooli füüsikaõpetaja.
Aastatel 1965 kuni 1990 oli Rein Eesti Televisiooni Tartu peatoimetuses, kus ta koos Feliks Unduski ja Hagi Sheiniga alustas saatesarja “Mõtleme veel”, mis oli “Eesti demokratiseerumise, sõnavabaduse taastamise ja nn. laulva revolutsiooni olulisi peegeldajaid”.
Aastal 1990 valiti Rein Järlik nii Eesti Kongressi kui ka esimese vabalt valitud Eesti Ülemnõukogu liikmeks, mis pärast mitme iseseisvust ettevalmistava otsuse vastuvõtmist kuulutas 20. augustil 1991 välja Eesti iseseisvuse.
Pärast Eesti taasiseseisvumist jätkas Rein oma tööd Eesti riikliku korra taastamisel, olles aastatel 1991-92 ka Põhiseadusliku Assamblee aktiivne liige. Tema rahvuslikku tööd tunnustades valiti ta aastal 1997 Eestit iseseisvaks hääletanud Ülemnõukogu liikmetest koosneva 20. Augusti Klubi presidendiks.
Fred Ise
