Alanud on jõuluootus. Olenemata sellest, millist usku või uskmatust keegi jagab, on jõuluaeg ootuse aeg. Ootame valguse võitu pimeduse üle, naudime rahu ja vaikust. Küünlasära ja piparkoogihõngu. Jõuluõhtu möödub kiirelt, kuid praegu on paras aeg planeerida üks pikk ja mõnus periood, mis ongi täis seda kõige toredamat tunnet – millegi ootamist.
Selle aasta ootuseaeg on valge, Eestimaa on kaetud sätendava lumevaibaga ja külma on ka parasjagu. Mitte liiga vähe ja mitte liiga palju. Kodusid ja aedu nagu polekski vaja kaunistada, sest loodus on seda teinud meie eest. Ometi tahame inimestena seda ilu veelgi täiendada. Jõulutuled, talvised lilled, ehted – kõige sellega ehime oma kodusid veel ja veel.
Värviliste tulede säras võiks katsetada ka loomulikumat-looduslikumat trendi. Alustuseks – planeerida nädalavahetusel üks retk loodusesse, koguda käbidega oksi või mida seal leida on, võtta aiast lisaks igihaljaid või kibuvitsamarjadega ehitud oksakesi. Selline nädalavahetuse algus annab energiat ja jõudu nii ihule kui vaimule, luues rõõmsa meele ja tänutunde looduse ilu vastu.
Koju tulles võiks juba valmis olla kuuma šokolaadi või õunamahla jook, mõnus amps, mida metsas müttamisega tühjaks saanud kõhule seltsiks anda.
Ja pärgade ning kaunistuste tegemine alaku! Olgu selleks lihtsalt üks suur vaas, kuhu oksad panna või mitu uksepärga, mida omakorda lintide ja jõuluehetega täiendada, mida iganes – koos tegemine annab kõigile rõõmu ja lootusrikkust juurde.
Internetist leiab hulgaliselt inspiratsiooni ja õpetusi – ka neid on põnev lähemalt uurida-järgi teha ja nii kasvõi tervet nädalavahetust täita.
Jõuluootuse aeg on ka annetuste ja heategevuse aeg, miks mitte seekord suunata annetused ja heategevus hoopis oma lähedastele. Ja kaugematele sugulastele ja sõpradele. Anneta aega. Mine selle juurde, keda ammu pole näinud, kulutades kingituseraha pigem kütusele või rongi- või bussipiletile, et kohale sõita. Unusta halb ja meenuta head, tunneta kuidas andmine ja hoolimine sind ennastki kergemaks ja rõõmsamaks tõstab.
Väikeste ja oluliste asjade kõrval tasub mõelda ka laiemal skaalal. Viimasel ajal on Eestis väga palju jutuks olnud see, et riik mitte ainult ei kaugene kodanikest, vaid on juba puhta kadunud. Nii mõnegi maapiirkonna jaoks on see talvel saanud teravalt selgeks, kus näiteks maanteed ja teekesed on lumest puhtaks lükkamata (huvitav, kas kiirabi saaks läbi, kui suur tervisemure kimbutab?) või kus igapäevased elektrikatkestused on saanud nörritavaks normiks. Seda hoolimata endiselt kõrgetest energia- ja võrgutasudest. Õpetajaid narritakse naeruväärse „palgatõusuga“, mida omakorda isegi päästjatele ei jagu. Kurbuse ja pettumuse kõrval on aina rohkem näha aga iseolemise ja isemääramise tõusu. Kogukonnad tugevnevad siin mitte seetõttu, et elu oleks lõbus ja tore, vaid paraku on seda tugevnemist praegu märgata just raskuste tõttu. Mis saab aga siis, kui lisaks vabatahtlikele päästjatele töötavad Eestimaal ka õpetajad, meedikud ja paljud teised pigem missioonist? Kui järjest enam levib naturaalmajandus, kus kanamune ja mett vahetatakse küttepuude vastu? Iseenesest on see tore trend, kuid ühel hetkel tekib küsimus, miks maal elavad inimesed üldse enam makse peaks maksma, kui avalikud teenused aina halvema kvaliteediga või üldse kadunud on?
Eestis on aina kõvemal häälel hakatud küsima eksistentsiaalseid küsimusi. Mis on meie elu mõte, meie armsa Eestimaa edasikestmise eeltingimused? Kui kodus lapsed nälgivad (mis on tänase Eesti kurb reaalsus samuti), siis kas me peaksime miljardeid jagama välisriikidele, mis meist oluliselt rikkamad? Või korraldama kulukaid suurüritusi-seminare väljavalitutele, kes küll palju rääkida, kuid vähe teha armastavad? Kui valitsus (mitte segamini ajada riigiga) ei hoolitse oma kodanike ja ettevõtete eest, siis kes seda peaks tegema ja millise hinnaga?
Sel aastal on tõsiseid küsimusi palju, millest mõelda ja millest arutada. Pühade eel ja ajal tulevad aga pisikesed ja suured küsimused kokku ikka ja aina ühte sõlmpunkti – kui tähtis on hoida kokku oma lähedaste ja oma kogukonnaga. Sellest on saanud paljude jaoks käegakatsutavalt elutähtis küsimus.
Hoiame kokku ja elame üle ka hoolimatuse, vihkamise, ükskõiksuse ja vaenulikkuse. Hoiame kokku ja võidame võõra väe, kurja tahte ning rasked ajad. Selles ootuses ja lootuses saab võtta oma väikese põngerja käekõrvale, korjata metsast kauneid kuuseoksi ja viia need vanaemale või üksikule naabrile.
Ootuse aeg on ilusam, kui see täita lootusega – enda ja teiste jaoks.
