Korraldajad MTÜ Eesti Diasporaa Akadeemiast (vasakult) Sander Jürisson, Maarja Merivoo-Parro (keskel) ja Aivar Jürgenson (paremal) koos ERKÜ esimehe Marju Rink-Abeli (teine vasakult) ja EKN esimehe Markus Hessiga Torontost (teine paremalt).
Tähistamaks 70 aasta möödumist eestlaste suurest põgenemisest kodumaalt korraldasid Tallinna Ülikool ja MTÜ Eesti Diasporaa Akadeemia rahvusvahelise konverentsi “70 aastat suurest põgenemisest”. Akadeemilistele ettekannetele järgnes põgenemis- ja pagulusmeenutustele pühendatud pärimuspäev Okupatsioonide Muuseumis.
Tallinna Ülikoolis toimunud teaduskonverents pidi algselt olema vaid üks mitmetest sündmustest, millega mäletada suurpõgenemist 70 aastat tagasi. Kuna aga riiklikul tasemel jäi tähtpäev suuresti märkamata-tähistamata, siis kujunes konverentsist pea ainuke juubelisündmus, kuhu sõitis kohale ootamatult suur hulk pagulasi mitmest maailma kandist. On ainult tervitatav noorte teadlaste entusiasm, kes on suuna võtnud suurpõgenemise ja pagulusteema lahtiharutamiseks ja mõtestamiseks akadeemilisel tasemel ja teaduslike meetoditega.
Kindlasti pakub põgenemisteema võimalusi ka isiklikumaks lähenemiseks ning -kontaktideks ning just siin saaksid pagulased suurt rolli mängida nii oma kogemuste jutustamisel nooremale põlvkonnale (miks ka mitte näiteks kooliprogrammide raames) kui ka dialoogis. Kindlasti tuldi aastapäeva tähistamiselegi dialoogi lootuses, paraku ei paku akadeemiline konverents selleks päris õiget raamistikku. Aga algus on tehtud ja edasiminekuks on palju võimalusi.
Üldjoontes olid kaks konverentsipäeva ja üks pärimuspäev täidetud paljude väga huvitavate faktide, sissevaadete ja käsitlustega, millest mõned kordusid mustrina (põgenemisteekond Saksamaa ja laagrite kaudu, pagulaste mõtted eestluse olemusest, jt) ning mõned üllatasid algupärasusega. Taas tuli esile ka terminoloogia puudulikkus – mõiste “emigrandid” kasutamine tekitas kuulajakonnas terava reaktsiooni ning tõi esile soovituse suurepõgenemise käsitluses kasutatav sõnavara üle vaadata, kuigi üks lektoritest seletas, et rahvusvaheliste reeglite kohaselt ei kvalifitseeru 1944. aasta pagulased nn poliitilisteks põgenikeks.
Samas on termineid käsitletava inimgrupi survel pidevalt muudetud, eriti Ameerikas, kus sõna “negro” läbi sõna “blacks” on tänaseks muutunud poliitkorrektseks “afroameeriklaseks”. Antud analoogiat kasutades peaks ka baltlastel olema võimalus avalikkust survestada ning nõuda, et ka akadeemiliselt kasutataks nõukogude terrori eest põgenenud inimeste kohta tegelikku olukorda kirjeldavaid väljendeid.
Ameerika eestlastest tegid konverentsil ettekande Ain Haas, Sirje Kiin ja Aarand Roos. Ain Haas Indiana Ülikoolist rääkis tagasipöördunud Balti pagulaste sotsiaalsest identiteedist ja kohanemisest Tartu Ülikoolis läbiviidud uuringu näitel. Temalt sai pärimuspäeval kuulda ka väga huvitavat isiklikku tagasivaadet, kuidas oli üles kasvada eestlaseks “pagulapsena” Göteborgist Indianapoliseni.
Sirje Kiin Madison, Lõuna-Dakotast andis väga huvitava ülevaate Ivar Ivaski kultuurivahendaja rollist ja tema tähtsusest suhete loojana okupeeritud Baltimaade ja vaba maailma vahel.
Aarand Roos rääkis humoorikalt eestlaste erilistest eesnimedest omapoolse soovitusega jätkata eestipäraste eesnimede traditsiooni, sest see võimaldab meil üksteist maailmas üles leida.
Pärimuspäeval jagasid isiklikke põgenemismälestusi muuhulgas Thomas Vaga, Rein Abel ja Indrik Linask.
Kalev Ehin rääkis nii oma põgenemisest kui ka tagasitulemisest koju, illustreerides seda rohke pildimaterjaliga, Liivi Jõe andis ülevaate sugulastevahelisest suhtlemisest läbi raudse eesriide oma ema ja vanaema kirjavahetuse näitel.
Aastaid juba Eestis elav Juta Ristsoo jagas muljeid üleskasvamisest New Yorgis.
Ilvi Jõe-Cannoni eestvedamisel ilmunud raamatu “Mis teha, siin ta on” uustrükist, mida ka pärimuspäeval esitleti, räägime järgmises lehes. Põgenemiskonverentsi esinejad ja ettekande teemad on aga üleval Tallinna Ülikooli kodulehel.
Kärt Ulman
