Rahvakultuuri Keskuse jutukooli eestvedamisel viiakse järgmine, 2020. aasta läbi eesti rahvajutuaastana. Aasta eesmärgiks on tutvustada eesti rahvajutte ja allikaid, kust neid leida.
Elame kultuuriliselt küllasel ajal, ühtaegu üleilmastumise ajal, kus igaüks võib hõlpsasti leida teda huvitavaid teemasid kirjanduses, muusikas, kunstis ja mujal, kuid meie ühisosa jääb aastast aastasse vähemaks.
Mis on need lood, need filmid, need raamatud, need laulud, mis meid seovad, mida kõik eestlased üle ilma teavad, milles erinevad põlvkonnad ühise jututeema leiavad, ühtehoidmist tajuvad, üksteist poolelt sõnalt mõistavad?
Meie esmane ühisosa võiks olla eesti rahvajutud. Igaüks on võimeline jutustama Punamütsikese lugu, aga paljud jäävad jänni, kui palutakse vesta mõni omamaine muinasjutt.
«Rahvajuturaamatute nimetamine võib osutuda päris keeruliseks. Uskumatu, aga isegi selline, oma ajal väga tuntud raamat nagu F. R. Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud», hakkab inimeste meeltes juba tuhmuma.
Palju rahvajutukogumikke on aga juba ammu jäänud kusagile mälestuste ääremaile, põhjendab Rahvakulttuuri Keskuse suulise pärandi peaspetsialisti Piret Päär teema-aasta valikut.
Seetõttu kutsub Rahvakultuuri Keskus kõiki huvilisi terve aasta vältavale rännakule eesti rahvajuttude maastikul, mille marsruut märgitakse maha Männiku Metsatalus Viljandimaal toimuval seminaril «Marjakobarast Unenäorongini», mis toimub 11.-12. jaanuaril 2020.
«Koos folkloristidega räägime selgeks eesti rahvajutu loo, kuid põnevaid üritusi jätkub terveks aastaks.
Jaanuari alguses anname teada ka ühest 11 kuud kestvast väljakutsest «11×11». Kõik on veel saladus, aga isutekitamiseks võib öelda, et iga kuu 11. kuupäeval pakume lugemiseks, avastamiseks, jutustamiseks ühe rahvajutukogumiku.
Aasta lõpuks võiks seega üks intelligentne eestlane nimetada vabalt 11 raamatut, kust leida häid rahvajutte,» selgitab Päär.
