President Alar Karise uusaastatervitus oli aastavahetuse nädala enimvaadatuim telesaade, seda vaatas uusaastaööl 200 000 inimest.
Armsad Eesti inimesed!
Aja uksed on avatud – vana läheb ja uus tuleb.
Praegu, kalendri pööramisjoonel, näeme, kuidas vana läheb raskel sammul, kandes segaduste aasta koormat.
Aga ära ta seda koormat ei vii ja meie jääme ikka siia. Ehk kirjanik Ene Mihkelsoni sõna ja mõtte kohaselt: oleme teadnud, et me kuulume inimeste ja mitte igavesti põgenejate hulka.
Enda elu eest ei põgenegi. Ja miks peakski? Tulime üheskoos toime keerulise ja paljudele isiklikult raske aastaga ega lasknud end erinevatel arvamustel lõhki tõmmata, kuigi pered ja sõbrad võisid ju korraks kahte lehte jaguneda. Aga, küll nad jälle kokku tulevad, küll meie jälle kokku tuleme.
Lõppeval aastal rõõmustasid meid Eesti vehklejate olümpiavõit, Anett Kontaveiti südikad mängud, paljud väikesed ja suured ettevõtted, mis aitasid majandust püsti hoida, ning uued ükssarvikud siinsete idufirmade seas. Neid kõiki ühendab üks tunnus: särav tulemus tuli pärast aastatepikkust tarka tööd ja pühendumust – ehk järgides valemit, mis on meid väikese riigina viinud maailma tippude sekka paljudes eluvaldkondades, klassikalisest muusikast teaduseni.
Selles valemis on oma koht säral silmis, tahtel õppida ja veel õppida, ning püsivusel, aga ka headel ja pühendunud õpetajatel, õppejõududel, treeneritel, juhendajatel ja teistel toetajatel. Kastes hariduse puud, nopime vilju kõigilt okstelt. Saatku see lihtne aiandustarkus ka neid, kelle künda on kõrghariduse rahastamise kiire ja tõhusa parandamise vaod.
Üheskoos õppisime ja õpime ka uuel aastal taltsutama koroonakriisi erinevaid grimasse ja vaigistama kõrgeid nakatumislaineid.
Me mõistsime, õigemini paljud meist mõistsid, et teadust usaldades saame parema kaitse viiruse vastu, hoiame ühiskonna võimalikult avatuna, jätame koolihariduse koolimajadesse, selmet kolida see digitundidesse, ja suudame ravida haiglates ka teisi, mitte ainult koroonapatsiente.
Kas 2022. aasta tuleb kergem? Ma ei tea vastust. Aga ma tean, et üheskoos saame hakkama. Meie hakkamasaamise loos on koht igal inimesel. Meedikul, müüjal, kooliõpetajal, lumesaha juhil, põllumehel, politseinikul ja kaitseväelasel, poliitikul ja omavalitsusametnikul, vabatahtlikul … Igal Eesti inimesel.
Niimoodi, rahvana, tuleme koos toime pandeemiaga ja kõigi teiste suurte muredega. Sest olgem enda vastu ausad: viirus ei kao, nagu jäävad ka migratsioonisurve, terroristid, mõne suurriigi soov määrata teiste saatust ja palju muud ebameeldivat meie maailmas.
Selle kõigega peame hakkama saama. Saamegi, eeldusel, et me ei karda.
Kartus ja hirm ei aita. Ei koduste ega rahvusvaheliste murede puhul. Koos oma sõpradega siin- ja sealpool Atlandit tuleme toime ka katsetega keerata maailm tagasi möödunud sajandisse, kus suured otsustasid, kelle mõjusfääri väikesed kuuluvad. Eesti ei ole üksi ja Eesti ei jää üksi, kui oskame näha maailma enda ümber, märgata ohte, aga ka võimalusi. Ja mis sama oluline, Eesti ei jäta oma sõpru üksinda, kui nemad abi vajavad.
Tark ja haritud rahvas – olgu see osa meie uusaastasoovist.
Tarkus, millest ma räägin, ei võrdu akadeemilise sooritusega. See on tarkus inimeste ja riigina hakkama saada. Tarkus kahelda ja tarkus otsustada.
Tarkus lahendada kiiresti ka ebameeldivad asju, mis ei vaju vette nagu lutsukivid.
Tarkus märgata ja toetada maha- ja üksijääjaid.
Tarkus kuulata ja rahulikult vastata, ka neile, kes on teisel arvamusel.
Tarkus mitte häbeneda teadmatust ja tarkus õppida.
Tarkus toetuda faktidele.
Tarkus võtta kuulda kriitikat ja tarkus end muuta.
Tarkus ka rumalusest õppida ja tarkus mitte lasta sellel vohada.
Tarkus mõista, et on ainult üks Eesti, meile kõigile ühine.
Rääkides tarkusest, ei jaga ma inimesi tarkadeks ja rumalateks. Jutt on ikka rumalusest ja tarkusest, sest ka muidu tark inimene võib rumalusi rääkida. Kuid kuulata tasub neid, kel on lihtsalt mõnes vallas rohkem teadmisi. Kuulata tasub meil kõigil. See on tarkus.
Vaadakem enda ümber. Valgast Narvani, Sõrvest Varnjani, Ristnast Piusani – Eesti on täis tublidust ja lootust. Ja armastust, nagu kirjutas mulle Kohtla-Järve koolitüdruk Aleksandra Veršinina: „Kõik algab armastusest, ka oma linna vastu.“
Hoiame seda armastust lähedaste, kodu, kodukandi ja Eesti vastu.
Nüüd aga – astume julgelt edasi, aja uuest avatud uksest sisse.
Head ja paremat uut aastat! Meile kõigile!
