Minu ja Pärnu suur sõber Heidelbergis dr Ulrich Kronauer teeb regulaarselt kaastööd Euroopa ühele kvaliteetlehtede lipulaevale Neue Zürische Zeitung’ile (seda lehte võrreldakse oma kvaliteedilt ja mõjukuselt saksakeelses meediaruumis Frankfurter Allgemeine Zeitung’iga), kes maksab talle iga suhteliselt väikse kaastöö eest sellist honorari, mis võrdne meil Eesti akadeemilise inimese mitme kuu palgaga.
Mul on aga tunne, et vahel on minu kolleeg nagu veidi kadegi minu peale, et mina saan regulaarselt kirjutada oma arvamuslugusid Pärnu Postimehes. Minu sõber Ulrich on aru saanud, et kuigi Neue Zürische Zeitung on väga mõjukas Euroopas, on Pärnu Postimehel eesti rahva jaoks sama suur või veelgi suurem tähendus, sest selles ajalehes väljaöeldud mõtted on niivõrd tähtsad eesti kultuuri kandjatele. Kui Euroopas tehakse väärtajakirjandust päris kopsaka rahakotiga, siis analoogsed ülesanded tuleb täita meie meedial vahel lausa sümboolse tasu eest, nagu see oli ka juba sada kuuskümmend aastat tagasi.
1. juuni 2017 kogunes Pärnus Rannahotelli päris suur Pärnu Postimehe sõprade ring. Loomulikult olid esindatud mitmed prominendid, kes ei saa kuidagi loobuda Pärnu Postimehe kutsest, mis ütles: Sina vist ei mäleta, mil esimene perioodiline nädalaväljaanne ehk Näddalileht hakkas ilmuma, küll on aga meil hea koos tähistada Pärnu Postimehe 160. sünnipäeva!
Seega, just Pärnu Postimees saab end lugeda auga, aga ka sellest tulenevate kohustustega kõige vanemaks veel tänagi ilmuvaks Eesti ajaleheks. Leht ilmus esimest korda 5/17. juunil 1857 nädalaleht nime all Perno Postimees Johann Voldemar Jannseni (1819-1890) juhatusel. Vaadates tagasi ajalehe arengule, tasuks esitada endale tänagi mõningaid küsimusi, et paremini mõista meie tänase meedia ees seisvaid ülesandeid. Kui Johann Voldemar Jannsen, võttes eeskuju Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalalehest, otsustas taotleda ajalehe väljaandmisluba, siis selleski on paras jagu sümboolikat. Oli just Otto Wilhelm Masing J.V. Jannseni sünniaastal (1819) tõlkinud põhjaeesti keelde Liivimaa talurahvaseaduse (ilmus 1820) – ehk siis seaduse, mis Liivimaa poisile Jaan Jensenile andsid võimaluse emakeeles lugeda keisri seadust, mis vabastas Liivimaa talupojad pärisorjusest. Alles kaks aastat hiljem 1821–1823 ja 1825 algas töö ajalehe “Marahva Näddala-Leht” väljaandmisel. Kui Otto Wilhelm Masingul tuli lubasid ajalehe väljaandmiseks taotleda keiser Aleksander I käest, siis keiser Aleksander II troonile tulles oli nüüd juba J.V. Jannsenil olemas vajalik luba. 1857. aasta suvel asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Lisaks Postipapa Jannsenile aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest Pärnus aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta.
Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise “maarahva” asemel “Eesti rahva” poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Ja miks ei pidanud ta seda tunnistama, oli ta ju sündinud Vana-Vändra vallas Vändra mõisa möldri ja Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado Jenseni pojana, alles 23-aastaselt oli tal tekkinud vajadus karjääri huvides nime muuta ja nii sündis köster-koolmeister Johann Voldemar Jannsen.
Mõeldes täna Johann Voldemar Jannsenile, tasub siin meenutada sama kandi poissi, kuulsat tulevast rahvusvahelise õiguse professorit ja diplomaati Friedrich Fromhold Martensit (1845-1909), kes karjääri huvides astus abielludes õigeusku ja sai tuntuks maailmas kui Fjodor Fjodorovits Martens. Kuid Jannsenit ja Martensit ühendab eelkõige raske lapsepõlv, kui mõlemad olid kaotanud lapsena isad (Martens jäi lõpuks päris orvuks).
Küll leidub meil poliitikuid, kes vahel propageerivad ülisuurt iga hinge armastust, aga meie oma maal näeme kahjuks küllalt sageli juhuseid, kus lapsed on jäänud vanemliku hooleta ja nende elu läinud raisku. Milliseid andeid me seetõttu ka viimasel kahel aastakümnel kaotanud ja pidevalt kaotame, sellest ei taheta nagu rääkida. Isa surm tähendas Jaan Jensenile vähemalt viieaastast aja kaotust kooliteel, aga ehk ootas teda seda suurem õnn ja toetus pastor Carl Eduard Körberi juures, kus ta noore tugeva poisina oli pastorihärrale kutsariks ja teenriks. Tänu sellele sai ta tuge ja õpetust, et järk-järgult tõusta kantoriks, köstriks ja koolmeistriks, mis siis tõigi toetajate arvates vajaduse muuta lihtne Jaan Jenseni nimi 1842. aastal uhkemaks ja saksapärasemaks – Jannseniks. Oma toetajalt ja suunajalt C.E.Körberilt sai J.V.Jannsen palju eluks kaasa ja ega ajakirjandusliku tegevuse vastu huvi ja julgustust polnud vaja Körberite peres kuskilt kaugelt otsida. Oli ju perepapa C.E. Körber ise olnud ajakirjanik ja ajalehe väljaandja – 1859. aastal toimetas ta Tartus ajalehte Tallorahwa Postimees ja 1861. a. baltisakslaste jaoks ilmselt üht kõige olulisemat ajalehte Inland.
Peeter Järvelaid