Kadri & Maris Kerge: Arhitektuurne installatsioon Northern Lights leidis aset 28. septembril Skandinaavia Majas New Yorgis.
New Yorgis Eesti kaasaegse kunsti keskust juhtiv KARIN LAANSOO korraldab kolmandat aastat Eesti kunsti festivali BIOEST.
Mida tähistab nimi BIOEST? Eestis on selline pesupulber juba aastakümneid populaarne, aga mida ütleb see nimi New Yorgis?
Festivali nimi on tõesti laenatud samanimeliselt Eesti pesupulbrilt, kuid põhjus selle taga on hoopis sügavam kui pelgalt nimekuju, milles teadja näeb viidet Eestile. Pikem lugu nime taga on aga selline, et kui New Yorki elama tulin ja minu töökohas – kunstnike residentuuris PointB-s – paluti mul tutvustada maad, kust ma tulen, otsustasin seda teha millegagi, millega minu ja meie põlvkond on üles kasvanud. Näitasin newyorklastele Harry Egipti loodud reklaamklippe – nende hulgas ka BIOEST-i pesupulbri reklaami – ja see oli midagi, mis neid tõeliselt rabas.
Klippide kaudu tekkis inimestel huvi Eesti ajaloo ja kultuuri vastu tervikuna ja need andsid võimaluse rääkida nö Eesti lugu. Ma usun pingutuseta sündinud asjadesse ja BIOEST-i nimi on üks nendest. Nimi tahab ka head lugu ning lugu pesupulbrist on piisavalt kiiksuga et New Yorgi sarnases katlas meelde jääda.
Toote kunstnikud kohale New Yorki ja näitate neid live’is Kas võib öelda, et hoolimata kõikvõimsast piltinäitavast internetist on jätkuvalt ülitähtis otseses mõttes kohal olla, kunsti-Mekas oma saapatald maha panna?
Internet ei asenda ei vahetut kogemust publiku jaoks ega arusaamist ja kontakti oma publikust kunstniku jaoks. Näen seda iga uue tulija puhul, kellel on soov oma loomingut siin tutvustada. Oled täiesti tundmatu ning pead alustama sellest, et räägid oma loo. Kuidas ja kellele sa seda räägid, määrab selle, kas see jääb meelde ja kas sind kutsutakse tagasi.
Rahvusvahelistel näitustel loeme kunstnike nimede tagant sulgudest tähekombinatsioone nagu GER/UK, RUS/US ehk vähesed neist töötavad oma sünnimaal. Kunstnike koondumine nn tõmbekeskustesse on küll sajandeid vana nähtus, kuid kas poleks tänase mobiilsuse juures lihtsam päritolu lahter üldse ära jätta?
Tutvustades Eesti kunstnikke rahvusvahelisel areenil ei ole minu hinnangul oluline eriliselt rõhutada nende päritolumaad – see ei ole kunstipubliku jaoks huvitav. Huvitav on inimene ja tema looming ning neist rääkides jõuab ringiga alati ka päritolu ja juurte juurde. Minu meelest on see palju loomulikum ja mõnusam viis, kuidas harutada lahti seda, kust me tuleme, miks nii mõtleme ja tegutseme.
Kas rahvusvahelisel kunsti-skeenel läbi löömiseks piisab headest töödest või peab ka kunstnik ise olema hästi pakendatav? Näiteks huvitava isikliku ajalooga, pilkupüüdva välimusega jne?
Kõrgel tasemel tööd on esmane eeldus, kuid sellest üksi jääb väheks. Ma ütleks, et kõige olulisemad omadused on esiteks üldse tahe rahvusvahelisele kunstiväljale jõuda, tohutu töövõime, et sinna pääseda ning sotsiaalsed oskused, et seal edasi liikuda. Kunstnik, kes tahab rahvusvahelisel areenil läbi lüüa, peab teadma üsna täpselt, mida ja miks ta saavutada tahab, ta ei tohi lasta end kõigutada sellest, kui kõik ei lähe plaanipäraselt, kui ta saab järjest eitavaid vastuseid, ta peab olema võimeline töötama väga fokuseeritult ja intensiivselt ning seda ka pika aja jooksul. Võime inimesi käivitada ning panna sind aitama – kas mõne kontakti jagamisega või kellelegi tutvustamisega – on oluline. Kui sa ise oma töödest vaimustuses pole, siis ei saa seda olla ka keegi teine.
Milline eriomadus peab olema BIOEST-ile pääsemiseks?
New Yorgi suuruses linnas tähendab lihtsalt uudisekünnise ületamine sadu kordi rohkem töötunde kui Tallinnas. See tähendab, et puhas töövõime koos riskivalmiduse, oskusega ootamatutes olukordades toime tulla ja vastastikune usaldus produtsendiga on väga oluline, sest kokkuvõttes taandub hea ja väga hea tulemus töötundide arvule, mis mõlemad on nõus panustama.
Millised on sinu magusamad töövõidud BIOEST-iga?
New Yorgis on suurim kompliment juba see, kui sa näed, et inimesed on otsustanud just sinu üritusele tulla. Mul on hea meel, kui näen, et saalis on hindav publik, kes veel tund aega tagasi ei teadnud sellest kunstnikust või esinejast midagi. Mind rõõmustab see, kui ma näen, et kunstnik saab aru, milliseid võimalusi suurlinn professionaalses plaanis tegelikult pakub, ning on valmis selle nimel kõvasti tööd tegema.
Ma olen väga tänulik koostööpartneritele, kes enda juurde tagasi kutsuvad ja tahavad koostööd veelgi süvendada. Esimene kord tundus töövõit juba see, et festival lihtsalt toimus, aga latt tõuseb kogu aeg. Kui saad tasuta üritusele saalid täis, siis järgmine kord tahad, et see saalitäis oleks pileti eest maksnud inimesed. Esimene kord oled õnnelik, kui Time Out New Yorkis ilmub ürituse eelinfo, aga jägmine kord tahad juba artiklit – süües kasvab isu ja töö käigus muutuvad algselt võimatuna tundunud eesmärgid käega katsutavamaks ja konkreetsemaks.
Iga formaat, mis kannab ja võimendab eesti noori tipptegijaid New Yorgi sarnases tõmbekeskuses tuleb kõigile osapooltele kasuks – oma ideede testimine suurlinna publiku peal on tegijale parimaks proovikiviks edaspidiseks, Eesti kultuur on kohal ühel kõige raskemini ligipääsetavamal rahvusvahelisel areenil ning New York ei väsi ilmselt nii pea uute ja tundmatute talentide vastuvõtmisest.
BIOEST
Esindatud on kunstnikud: Tõnis Saadoja ja Indrek Sirkel (maal, graafika), Kärt Ojavee ja Eszter Ozvald (tekstiil), Toomas Hussar ja Tanel Toom (film), Kadri ja Maris Kerge (arhitektuur), Maria Minerva (muusika).
EPL 24. sept 2013
