Eesti parim võistkond 2013: EMil kulla võitnud epeenaiskond koosseisus Erika Kirpu, Irina Embrich, Kristina Kuusk ja Julia Beljajeva. Foto: Postimees
Spordipõllul lõppes eestlaste aasta parimate väljakuulutamise särava galaõhtuga Tallinnas, aga nagu kõik pole kunagi maksimaalselt hea või halb, varjutasid eduka spordiaasta lõppu uus dopingusudu ja läheneva olümpia turvaprobleemid.
Eesti spordis oli 2013 üsna hea aasta. Sellist fakti, et ühe väikese riigi vehklejad võtavad poole tunni jooksul maailma mõlemad epeemeistri tiitlid, ei juhtu just sageli. Nagu ka seda, et Lurichi, Palusalu, Kotkase radu nii pikalt käia suudetakse ja Heikki Nabi taas maadluse maailmameistriks kroonitakse. Lisame siia Eesti epeenaiskonna Euroopa meistri tiitli, Gerd Kanteri pronksmedali kettaheites MM-ilt, Eesti korvpallimeeskonna Euroopa meistrivõistluste lõppturniirile pääsu, ja – pole paha, nagu ütleks klassikaliselt Eesti suusameeste treener Mati Alaver.
Eesti aasta parimaks tunnistati läbi kolmeastmelise (spordialaliidud, rahvas, ajakirjanikud) valimistsükli naistest ja noorsportlastest epee maailmameister Julia Beljajeva, meestest epee maailmameister Nikolai Novosjolov, võistkondadest epee Euroopa meistrid Julia Beljajeva, Kristina Kuusk, Irina Embrich ja Erika Kirpu, treeneritest Heiki Nabi juhendaja Henn Põlluste.
Loodetavasti tuleb uus spordiaasta vähemalt sama hea, aga miks mitte parem. Väikesed lootuskiired paistavad nagu polaaröös horisondi tagant ka 7. veebruaril algavalt Sotši taliolümpialt, sest murdmaasuusataja Aivar Rehemaa oli Tour de Ski avaetapil kümnes ja paistab liikuvat tõusvas joones, ka on taas hüppemäel seljaoperatsiooni järel taastuv Kaarel Nurmsalu.
Lootuskiirte kõrval tuleb Sotši olümpiaga seoses aga hinge järjest enam hirmutunnet. Sest Volgogradis kahel päeval kaht ohvriterohket, üle 30 inimelu pluss arvukalt vigastatuid põhjustanud terroriakti tõlgendatakse kui islamistide selgelt olümpiat hirmutavat aktsiooni. Volgograd on Sotšist 600 kilomeetri kaugusel, aga sisult üsna lähedal… Kuidas olümpia korraldajad turvameetmeid karmistada suudavad, mida ja kas terroristid veel ette võtavad, näitab lähitulevik. Igatahes tasub meelde tuletada, et terrorioht on hõljunud paljude olümpiate kohal, traagilised sündmused toimusid aga üksnes 1972. aastal Münchenis. Mujal ja muudel olümpiaaastatel on erinevaid meetodeid, väidetavalt ka rahukokkuleppeid kasutades, suudetud antiikset olümpiadeviisi “Oo sport, sa oled rahu!” säilitada.
Eesti spordielu aastalõppu vapustas üks järjekordne dopinguskandaal, mis praegu on dopinguküttide ja Eesti Olümpiakomitee ühise komisjoni ning prokuratuuri uurida. Nimelt tuli Eesti Päevaleht välja pommuudisega, et Tartu endine arst Vitali Bernatski tunnistas üles pika aja, koguni 1995-2007 terve rea Eesti tuntud kergejõustiklaste dopinguainete, täpsemalt kasvuhormooni ja EPO-ga varustamise.
Kogu lugu on siiski üsna ähmane, sest kõigepealt ütles “dopingutohter”, et olümpiavõitjad (seega Erki Nool ja Gerd Kanter) asjasse ei puutu, siis teatasid Tartu autoriteetsed kergejõustikutreenerid (keda on tõesti raske sigadustes kahtlustada) nagu ühest suust, et oleks doping nii laialt liikunud, liikunuks ka sellekohane kumu, aga nemad sellist tohtrit justkui ei tunnegi. Ja lõpuks teatas Bernatski, et sportlased teda ei huvita, temal on hoopis ühelt endiselt äripartnerilt, kes talle “turgutust” vajavaid sportlasi ette söötis, vaja raha kätte saada.
Mis sellest välja tuleb, ei tea, sest ammuseid dopinguproove kusagilt võtta ei ole, väidetavad patused ühtki positiivset proovi kunagi andnud ei ole, dopinguküttide üleskutse end üles anda ja patukoormata edasi elada vaevalt tulemust annab. Ja pole üldse võimatu, et kunagi Ukrainast Tartusse spordimeditsiini õppima suunatud vaese pere poiss on nüüd eluga lihtsalt kägaras ja loo välja mõtles. Ometi on spordiringkondadesse üks pahasti haisev kinnas heidetud. Kehv lugu igal juhul. Kui jutt õige, paljastub hulk dopingupatuseid, kui Bernatski lihtsalt valetas, on üks ajaleht tibuks tõmmatud ja kogu Eesti sport asjatult sopaga üle valatud.
Loodame, et 2014. aasta pakub spordiga seoses vaid positiivseid emotsioone. Nõukogude ajast nii mõnessegi jäänud suhtumine, et eesmärk pühendab abinõu, võiks küll minevikku jääda.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
