Rohkem fotosid pidustustest Lakewoodi Eesti Maja kodulehel Facebookis
Lakewoodi Eesti Ühing tähistas 70. juubelit
Teisel septembril tähistas Lakewoodi Eesti Ühing suure peoga oma 70. tegevusaastat.
Lakewoodi Eesti Ühingu 70. juubeli peol tantsitas rahvas ansambel “Väike mees” Eestist.
Tantsib “Saare Vikat” – Liisi Vanaselja ja Gunnar Tamm. Foto: Ulla Vinkman
Lakewood New Jersey’s oli kunagi suur eestlaste kogukond, nüüd aga üks suuremaid hassiidi juutide asustusi maailmas.
Ei ole lihtne uute naabritega läbi käia, kui nad keelduvad su kätt surumast. Päriselt. Esimesed eestlased saabusid Lakewoodi DP-na peale Teist Maailmasõda. On teada, et eestlasi leidus Ameerikas juba koloniaalajal, Delaware jõe kaldal, praeguses Christiana ja Swedesboro kandis, sest sinna asusid mitmed Rootsi kuningriigi kodanikud Uues Maailmas õnne otsima.
Sõjapõgenikest eestlased Lakewoodis asusid kohe inglise keelt õppima, adapteerusid uue kultuuri ja kommetega, säilitades samal ajal oma etnilise identideedi. Nende lapsed läksid Ameerika koolidesse, tegid sporti ja osalesid skautluses-gaidluses.
Täiskasvanud asusid tööle misiganes ametitel kus võimalik. Nii võis Eesti arst Ameerikas saada müürsepaks, advokaat kanafarmis talitajaks. Hakkaja põlvkond pidas riigi poolt antud sotsiaalabi häbiväärseks, igaüks püüdis ise hakkama saada, selle asemel et mitu põlvkonda jutti toidutalongidest elatuda.
Lakewoodis asuv Eesti Arhiiv Ühendriikides on eksisteerinud üle viiekümne aasta ja seda ainult annetuste toel ja vabatahtlike aktivistide tööjõuga. Seda imelisem on nii kaua kesta arvestades omapärast geograafilist asukohta. Eesti Arhiivi hea koostööpartner muutuvas maailmas on just linna teises otsas asuv Lakewoodi Eesti Maja – kodu Lakewoodi Eesti Ühingule.
Just Eesti Arhiivist leidis Eesti Maja tubli president Helica DeShaw LEÜ juubelinäituse jaoks mitmeid huvitavaid fotosid ajalooliseks ülevaateks. Tugev kogukonnatunne toimib Lakewoodis siiani.
On iseenesest mõistetav, et eestluse säilitamiseks tuleb meil kõigil anda oma osa. On ju Lakewoodi Eesti Majagi ehitatud annetatud maatükile, mille kinkisid 1933. aastal Konstantin ja Martha Lacht, kui osa oma talumaast. Eesti Maja ehitus viidi lõpule 1947. aastal. Arusaadavalt on altruismiks vaja aega ja raha. Alles hiljuti Ameerikasse emigreerunud eestlastel võtab aega, enne kui nad uute oludega kohanevad ja tasuvad töökohad leiavad, mis võimaldaksid neil eestlaste organisatsioone toetada nii ajaliselt kui rahaliselt.
Lakewoodist on pärit mitmeid Põhja Ameerikale olulisi “Eesti asja” tegelasi. Kanada aukonsuli Laas Leivati onu asus Lakewoodi juba 1920ndatel aastatel.
Kaks Eesti diplomaati, konsul Johannes Markus, kes esindas Eesti Vabariiki Kanadas alates 1959. aastast, oli Lakewoodis enne sõda, samuti Johannes Kaiv, peakonsul New Yorgis.
Juhan Simonson, väsimatu vabadusvõitleja ja kauaaegne Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides president, oli Lakewoodi elanik. Kuid ei tohi unustada, et nende suurnimede kõrval on väliseestlaste identiteedi alalhoidmisel sama olulised kõik need vahvad naised, kes Eesti Majade koosolemiste jaoks heeringavõileibu ja kartulisalatit valmistavad, tugevad mehed, kes muru niidavad ja lund roogivad ning lapsed, kes tihtilugu enam eesti keelt vabalt ei valda, ent sellegipoolest õpivad tundide jagu eestikeelseid rahvalaule pähe, et seda kooris meeltülendavalt esitada.
“LEÜ 70” moto oli “Tulge koju”.
Peab nentima, et nii Andres Raudsepa juhitud kooslaulmine reede õhtul kui ametlik kava laupäeval mõjusid väga koduselt. Kõige hubasem oli aga kohtuda vanade tuttavatega, mis oli nagu suure perekonna kokkutulek.
Ajastul, kus multikulti ja piirideta piirituse promomine on päevateema, mõjub rahvusluse ja oma etnilise kultuuri austamine peaaegu ekstreemse tegevusena. On hea tunne, et meid, rahvuslasi, on oludele vaatamata siiski üsna palju.
Ave Maria Blithe
arhivaar/archivist Eesti Arhiiv Ühendriikides Estonian Archives in the U.S., Inc.
