Otto August Strandman on Eesti riigimeeste seas üks läbi aegade suurimaid visionääre

Tänavu 30. novembril tähistasime meie ühe suurkuju, riigimehe ja diplomaadi Otto August Strandmani 150. sünniaastapäeva.

Tallinna Siselinna kalmistul toimus mälestustseremoonia, kuhu olid palutud Strandmani perekonna, presidendi kantselei, Riigikogu, valitsuse ja isamaaliste ühenduste ning Tallinna koolide esindajad.

Mõned päevad hiljem, 4. detsembril toimus Toompeal, Riigikogu Valges saalis pidulik Otto Strandmanile pühendatud konverents ja esitleti Otto Strandmani mälestusmünti. Põhiettekande konverentsil tegi elulooraamatu „Otto Strandman. Elulugu ja elu lugu“ autor Kalev Kukk.

Hõbemündi kujunduse autor on Tanel August Lind. Mündil on Otto Strandmani portree ning mündi nimiväärtus, 15 eurot. Mündi esikülge kaunistavad Eesti suur riigivapp, tekst „Eesti Vabariik“, aastaarv 2025 ja Otto Strandmani allkiri.

Otto Strandman sündis Vandu külas Virumaal, kus tema isa Hans oli õpetaja ja esimesed kooliaastad möödusid noorel mehel isa käe all õppides. Peale kohalikku Vandu külakooli jätkas Strandman õpinguid Rakvere linnakoolis ja järgnevad gümnaasiumiaastad möödusid Tallinnas ning Peterburis. Aastal 1899 õppis ta Tartu Ülikooli ja seejärel 1900-1903 Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas.

Peterburis õppimine oli seotud vanema venna Andres Strandmani tööga, kes oli Vene Keisririigi teenistuses ja 1905. aastal Peterburi Krestõ vangla ülem. 1903 – 1905 tegutses Otto Strandman kohtuametniku kandidaadina ja advokaadina Narvas ning Tallinnas.

1904. aastal kandideeris oma mõttekaaslastega kohalikel valimistel Tallinna linnavolikogusse ja osutus valituks. Koos Jaan Poska, Konstantin Pätsi, Jaan Teemanti jt eestimeelsete saadikutega saadi valimistel absoluutne enamus ning esmakordselt võeti sakslastelt üle linna juhtimine.

1905. aasta rahutuste ajal pidi Strandman Tallinnast lahkuma ja elas seetõttu pagulasena Šveitsis, Soomes ja mujal Euroopas. Eestist olid sunnitud lahkuma veel mitmed tuntud inimesed – Konstantin Päts, Jaan Teemant, Mihkel Pung jpt, kellega koos jätkati tegutsemist paguluses.

Juba siis, ja Strandmani juhtimisel tuli arutlusele ka Eesti autonoomia küsimus. 1917. a. revolutsioonikeerises tõstatus taas Eesti autonoomia teema ja koheselt asuti seaduse väljatöötamisele, kus Strandman ühe juhtfiguurina ka aktiivselt osales. Otsustati, et Petrogradi saadetakse viis saadikut, kelle ülesanne on uue valitsemiskorra ettevalmistamine ja autonoomiataotluse esitamine. Tallinnast valiti peale Otto Strandmani veel Jüri Vilms, Tartust Jaan Tõnisson ja Peeter Põld ning Venemaa Riigiduuma liige Jaan Raamot. Saadikute poolt ette valmistatud ja Petrogradi viidud nõudmised said viimase lihvi koostöös Petrogradi eestlaste ringkondadega ning 18. märtsil anti eelnõu üle Venemaa Ajutisele Valitsusele.

12. aprillil (30. märtsil vkj) 1917 kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus määruse “Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, millega Eesti sai autonoomia sugemetega omavalitsuse. Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati üheks haldusalaks.

1917. aasta juunis toimusid Maanõukogu ja kohalike maanõukogude valimised, kus Strandman samuti osales ja sai ka valituks. Esimesel istungil valiti esimeheks Peterburi ülikooli lõpetanud ja Petrogradis kooliõpetajana tegutsenud Artur Vallner ning mõned kuud hiljem sai Maanõukogu esimeheks Otto Strandman. Suvel 1918 oli Strandman, nagu veel mitmed teised Maanõukogu liikmed Saksa okupatsioonivõimude poolt vahista tud.

1918. a. lõpukuudel ja 1919. a. algul tegutses Otto Strandman Eesti Ajutise Valitsuse poolt määratuna põllutööministri, välisministri ja pea- ning sõjaministrina. Peale Asutava Kogu valimisi 1919. a. aprillis, sai Strandmanist parlamentaarse valitsuse esimene peaminister. Kaks aastat hiljem valiti ta esimese Riigikogu esimeheks ja aastatel 1929 -1931 oli ta Eesti riigivanem.

Rahaministrina võeti tema ettepanekul 1924. a. Eesti rahaühikuna kasutusele kroon. Samuti jõudis ta Eesti diplomaadina töötada veel mitmetes Euroopa riikides. Strandman oli ka Tööerakonna üks asutajaid ja juhte.

1939. a. otsustas Strandman jääda pensionile. Saanud 5. veebruaril 1941 kutse NKVD-sse, mõistis ta, et tagasiteed sealt ei ole. Ta korraldas 4. veebruaril 1941 oma lähedastele lõunasöögi Kadapiku talus ning seejärel võttis endalt elu.

Strandman on ainus Eesti Vabariigi riigivanem, kes maeti Eestimaa kodumulda. Ta on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Jüri Trei